Pildikesi Lissabonist

Lõuna-Aafrika tundus tõepoolest kodune, ent Lissaboni (ja Palmelaga) ei anna seda muidugi võrrelda. Lissabon lihtsalt ONGI minu teine kodulinn ja kuigi mitte kõik minu Portugali mälestused pole roosamannakarva, tekitab see linn minus lihtsalt äärmiselt hea ja sooja tunde. Terve see nädal, mille seal veetsin, käisin ma ringi totra naeratusega. Mul oli nii-ii hea meel tagasi olla.

South Africa almost felt like home already, but you can't compare it with Lisbon (or Palmela). Lisbon just IS my second home city and even though not all my memories from Portugal are that great, this city just has a special place in my heart. For the week I spent there I was walking around with a stupid grin on my face. It just felt so extremely nice to be back.

Sel korral tegin ma läbi ka kõik kohustuslikud turistiatraktsioonid, mida ma eelmisel korral teha ei raatsinud. Sinna alla käisid ka okeanaariumi külastus ja gondliga sõitmine Tejo ääres.

PS. Selle reklaamipildi peal pole Madonna toyboy Jesus Luz.

This time I had to go through with all the touristy stuff I didn't do the last time (as volunteers are not very rich people). Touristy stuff included a visit to the oceanarium and a ride with a cable car at the Tagus river.

PS. No it's not Madonna's toyboy Jesus Luz on that picture.

Tejo äärde teele olid mingid huvitavad kirjad tekkinud:

Some signs written on the road next to Tagus river:

Loomulikult sisaldas Lissabonis käik ka kohustuslikku Belem'is käiku. Enne pasteis de Belem'ide kallale asumist tegime ka väikese kultuuritiiru. Pildil Torre de Belem:

When you're in Lisbon, you cannot miss a visit to Belem. Before going at the pasteis de Belem, we had a little "walk of culture". Here's Torre de Belem:

Portugalis käies ei saa üle ega ümber azulejodest:
Portugal is ALL about azulejos:


Nagu näha, siis portugallased värve ei karda:
Portuguese are not afraid of colours:

Pildikesi Lõuna-Aafrikast

Ma ei kirjutanud sel korral Lõuna-Aafrika kohta väga palju. Osalt muidugi ka seetõttu, et tegelesin pidevalt ümbruse ja olukorra nautimisega, kuid ilmselt ka seetõttu, et Stellenboschi ja Kaplinna ümbrus oli kuidagi koduseks saanud ja imestama panevaid asju polnud enam nii palju. Pilte tegin muidugi ka seekord palju.

I didn't write much about South Africa this time. Partly because I was too busy enjoying everything, but also because Stellenbosch and Cape Town feel quite like home already and therefore I couldn't find so many things that surprised me.

But I did take many pictures this time as well.

Ühel ilusal laupäeval kutsuti meid ühte kaunimasse randa, kus ma kunagi käinud olen. Ja oh kui suured veel lained olid! Enne minekut pidasin vaikselt plaani surfama õppida, ent kohale jõudes sain ma aru, et sel suurejoonelisel plaanil ei olnud veel mõeldud täituda.

On one saturday we were asked to join for a day at the beach. The beach turned out to be one of the most beautiful beaches I've ever been to. And wow, how big the waves were! Before getting there I was hoping to finally start with my surfing lessons, but as I got there I understood that this plan was not meant to be realized just yet.

Ülevaltpoolt avanes rannale selline vaade:
From the cliffs this was what we saw:

Stairway to heaven?

Seekord me township'i ei jõudnud, kuid kohalik veinimeister Yngwild kutsus meid külla tema perekonna farmis asuvasse kooli. Pildil siis pigem lasteaialapsed:
This time we didn't manage to visit a township, but a local vinyard owner Yngwild asked us to visit a school that is located in her family farm. Children in the picture represent the local kindergarten:

Loomulikult põikasime ka seekord Kaplinna sisse, et Waterfront'il veidi ringi jalutada, hülgeid vaadata ning muu seas ka VAT refund'i dokumendid korda teha. VAT refund asub muideks selle punase kellatorni taga.
Surely we had to visit Cape Town this time as well to walk along Waterfront, take a look at the seals and to take care of our VAT refund documents.

Siin pildil siis osa Waterfrondist ja pisike killuke Lauamäest.
Here's a part of Waterfront and a tiny shred of the Table Mountain.

Külastasime ka Kalk Bay nimelist linnakest, mis tundub olevat tõeline boheemlaste linn. Kuigi see pilt seda edasi ei anna, on terve linn äärmiselt kirjumirju ja sealt leiab kõige hullumeelsemaid riideid (ja muuseas ka tõeliselt ilusaid printsessikleite).

We also visited a place called Kalk Bay which probably would suit so well to all the bohemians. The whole city is full of colours (yeah, I know, this picture doesn't really characterize it!) and you can find the craziest outfits there.

Samal ajal kui meie ringi sõitsime ja ilusat ilma nautisime, tegid teised palehigis viinamarjapõllul tööd.

At the same time when we were driving around and enjoying the great weather, everyone else worked their ass off at the winefield.

Täna hommikuks ei olnud ilm Lissabonis paremaks läinud. Pigem tundus, et keegi seal üleval otsustas portugallastele midagi eriti ekstreemset pakkuda ja kõik kraanid täisvõimsusel lahti keerata. Kuna mul ei ole ka piisavalt sellise ilma jaoks sobilikke riideid, tundus šoppamine ainuõige lahendus. Päeva esimene ja kõige suurepärasem ost oli hiina poe 4€ vihmavari. Kusjuures, vihmavarjude müük tundub siin hašiši ja päikeseprillide järel olevat kolmas kõige kindlam sissetulekuallikas, sest iga nurga peal seisab mõni inimene, kes sulle paduvihmas vihmavarju pähe määrida üritab.

Üldiselt on Lissabon ikkagi täpselt selline nagu ma seda mäletasin. Kitsad tänavad, väikestest kividest laotud sillutised, azulejo'd, hašišimehed, electrico'd ja üle selle kõige hõljuv küpsetatud kastanite hõng. Ja kuigi ma tean, et mu portugali keel on vahepeal kõvasti alla käinud, olen ma sellegi poolest täna juba palju komplimente saanud. Kummalisel kombel küll mitte ühegi tüdruku käest.

The weather hadn't improved by this morning. Actually it almost seemed that someone up there decided to offer something extreme to the Portuguese and open all the taps in full force. As I didn't have enough suitable clothes for that kind of weather, shopping seemed an only solution. The first and the best buy of the day was a 4€ umbrella from a Chinese shop. It seems that umbrella business is the 3rd most profitable business here after hashish and sunglasses as you can find them in every corner trying to sell you an umbrella in the pouring rain.

But basically, Lisbon is exactly how I remembered it. Narrow streets, roads from little bricks, azulejos, hashish-guys, electricos and the smell of roasted chestnuts floating on the streets. Even though I know that my Portuguese has gone worse in the mean time, I've still gotten many compliments. Funnily, the local girls are never too impressed by it.

Reis liinil Kaplinn-Windhoek-Frankfurt-Madrid-Lissabon

Kuna mulle endiselt lendamine eriti ei meeldi, vaatasin ma õudusega, kuidas märtsi algusesse planeeritud reis liinil Kaplinn-Windhoek-Frankfurt-Madrid-Lissabon aina lähemale jõudis. Ja kuigi ma võin end vist juba suhteliselt kogenud reisijaks pidada, õnnestub mul tavaliselt siiski paar väga närvesöövat hetke läbi elada. Mul on alati küll plaan B peas juba valmis juhuks kui plaan A tõrkuma hakkab, aga universum suudab mind sellest hoolimata pidevalt üllatada.
Kaplinnas ei juhtunud suurt midagi peale selle, et lend lükkus 3 tundi edasi ja VAT’i tagasi maksmisega tegelev ametnik suutis minult küsida päeva parima küsimuse. „Kas teie seal Eestis usute ka vabasse armastusse või valivad sinu vanemad sulle mehe?“. Kuna Windhoek’i lennujaam on väga väike ja suht mõttetu ja ma oleks seal pidanud nagunii 5 tundi veetma, ei olnud mul sellise muudatuse vastu mitte midagi. Hosea Kutako lennujaama jõudes kõndisin kohe transfeeride leti juurde, sest riiki sisenemiseks mul viisat enam polnud (ja nagu eelmisest korrast meeles oli, on Namiibiasse minek paras pain in the ass kah). Peale 20 minutit, ei olnud keegi suvatsenud transfeeride letti tulla ja järjekord minu selja taga venis üha pikemaks. Korraga kajas valjuhääldi üle terve lennujaama: “ Miss Kadri Klaamann, miss Kadri Klaamann, please turn immediately to blablabla.“ Kuna ma ei saanud aru, kuhu ma pöörduma peaks, piilusin enda ümber, et vaadata kas ka keegi teine kummaliselt nihelema hakkab (sest peale minu nime kutsuti ka paari teist inimest). Ei hakanud. Ma siis mõtlesin, et ma ignoreerin seda, sest mul tõesti ei olnud kuhugi minna ega kellegi käest küsida. 5 minuti pärast kordas valjuhääldi-tädi kannatamatult oma kutset, rõhutades immidiately’s ilusti kõik silbid välja, ent endiselt puterdades selles kohas, kuhu ma õigupoolest minema peaks. Nüüd hakkas minu kõrval üks väike prillidega sakslane ka nihelema ja ma mõtlesin, et äkki ikka peaks küsima, miks neil mind vaja on. Kõndisin selleks ajaks juba tühjaks jäänud piirikontrolli sappa ja küsisin ühe tädi käest, kas ta oskab mind aidata. Tädi aidata eriti ei viitsinud ja ütles, et mine uuri ise. Ja lihtsalt niisama lasi mu üle piiri. Ma olin hämmingus! Eriti peale seda, kui eelmine piiriületus nõnda valulik oli. Jooksin check-in’ide juurde ja laua taga istuv tädi hakkas juba kaugelt karjuma: „Kas sa oled Kadri??“ Ja mis välja tuli – Kaplinnas oldi mulle kogemata antud esimese klassi pilet ja nüüd olid nad kõik paanikas, et ma seda kogemata kasutada võiksin. Nad muidugi andsid mulle ka valida, et ma võin pileti endale jätta, kui neile 3000 Namiibia dollarit (4500 EEK) juurde maksan, aga see ei tundunud eriti ahvatleva võimalusena. Ilmselt oleksin ma võinud hakata oma õigust taga ajama ja ütlema, et halloo, see on ju teie viga, aga nende must turvamees oli nii kurja näoga, et ma igaks juhuks hoidsin suu kinni ja leppisin olukorraga.
Niisiis, peale piletite vahetust oli kuidagi vaja ka riigist välja pääseda ja ma ei olnud kindel, kuidas see ilma vajaliku viisata välja peaks nägema. Lisaks kavatsesin ma keelduda ka mingite lipikute täitmisest, mida tavaliselt Namiibiast lahkujal täita palutakse. Piirikontrolli-onu oli suur ja kuri ning ei lasknud end minu naeratusest häirida. „Kus on su lipik?“ küsis ta mulle kurjalt otsa vaadates. (Või tegelikult, ilmselt ta ikkagi ei öelnud lipik, vaid midagi ametlikumat – näiteks Namiibiast lahkumise vorm.) Ma võtsin just hoogu, et talle kogu jutt ära rääkida ja olin omadega juba poole peal, kui onul korraga igav hakkas ja mulle passi tagasi andis. Ilmselt sai ta aru, et ma olen suht lootusetu juhtum ja mingit lipikut ta ei saa.
Kogu nende sekelduste peale oli aeg ilusasti ära kulunud ja seega pidin ma ootesaali jõudes kiirustama. Tormasin ühte kohvikusse sisse ja tellisin endale 3 pudelit guaavamahla kaasavõtmiseks. Seejärel jäi mul endiselt 50 Namiibia raha üle ja kuna sellega Eestis suurt midagi teha ei ole, ostsin igaks juhuks ka kaks metallist loomapeaga harilikku ning viskasin kassapidajale 5 raha tippi. Peale edukat šoppingut jäi lennuni veel vaid natuke aega.
Kuna seekord lendasin üksi, lootsin ma, et ehk on mu kõrval vaba koht, et end öösel mugavamalt sisse seada saaks. Tühjagi. Minu kõrvale istus pool namiibialane pool sakslane (kes nägi välja nagu sakslane) Victor ja tundus täitsa õnnelik selle üle, et ta ei pea mingi suure tagumikuga saksa pensionäri kõrval istuma. Igatahes oli tegemist väga toreda tüübiga ja paljus just tänu temale möödus seekordne reis suhteliselt valutult. Saksamaale jõudes kärutas ta isegi mu kohvri uuesti check-in’ini ja kutsus mind siis väikesele dringile.
Kusjuures, kohvritest veel nii palju, et Saksamaale reisides ei ole kindlasti mõtet kaasa võtta musta Samsonite kohvrit, sest kui lint tööle hakkas, õõtsus meist kõigepealt mööda umbes 15 identset kohvrit. Minu laimiroheline nunnu hakkas seevastu kaugelt silma.
Frankfurdis midagi põnevat ei juhtunud. (Kui mitte pidada põnevaks seda, et terve lennujaam tundus olevat täis kisklevaid Itaalia paarikesi kes tundusid soovivat, et kõik 50 km raadiuses viibijad teaksid kui loll see Salvatore/Giuseppe/Francesca on.) Isegi Madridis ei juhtunud midagi eriti põnevat. Nojah, Hispaania on minu jaoks siiski kordi põnevam kui Saksamaa ja nii ma siis lihtsalt lonkisin paar tundi mööda Barajas’t ringi, kuulasin hispaania keelt, sõin jamón’i ja katsusin hoiduda kiusatusest paar raamatupoodi tühjaks osta.
Veel üks tunnike lendamist ning peale 30 tundi reisimist olin lõpuks Lissabonis. Portugal ei olnud mu tuleku üle vist just eriti õnnelik, igatahes suutis ta vastuvõtuks korraldada suhteliselt vihmase, külma ja halli ilma. Siiski oli nii tore tagasi olla ja oo kui ilusasti portugali keel veel kõlas. Kuigi ma olin eelnevalt planeerinud olla kokkuhoidlik ja kasutada ühistransporti, ei suutnud ma lennujaamas kiusatusele vastu panna ja võtsin takso. Ma olin räpane, väsinud ja mu jalad valutasid, seega oleksin ma olnud nõus maksma ka topelt, et kiiresti hostelisse jõuda.
Hostel ise asub Lissaboni kesklinnas, Avenida da Liberdade ligidal ja jalgsi minnes jõuab päris keskele umbes 10 minutiga. Midagi luksuslikku siin just ei ole, kuid mul on eraldi tuba hiigelsuure voodi ja kõrge kaunistatud laega. Nojah, midagi muud peale voodi siia tuppa just ei mahu ning ka sees olles tuleks jope selga jätta, kuid tegelikult on kõik see just selline, millisena ma Portugali mäletan. Vähe ruumi ja külm nagu hundilaut. Jõudsin esimesel õhtul ka väikese tiiru linna peal ära teha ja kuna ma olin päris näljane, astusin esimesse suvalisse „restorani“ sisse, et midagi hamba alla saada. Kuna kell oli juba pea 10, küsisin ettevaatlikult, kas süüa veel pakutakse. Tüdinud ettekandja pani mu väikese laua taha istuma ja küsis, mida ma tahan. Ma ütlesin, et ma võtaks supi ja kaks tursapallikest. Ma ei tea, kas nad tõesti ei söö õhtul kell 10 tursapallikesi, igatahes pööritas ettekandja mu jutu peale silmi ja küsis, et millist õlut ma tahan. Ma ütlesin, et ma ei taha õlut. „Ei-ei,“ ütles ta, „kas sa tahad Super Bock’i või Sagrest?“ Ma ütlesin uuesti, et vabandust, aga ma tõesti ei öelnud, et ma õlut tahan. Ma siiani kahtlustan, et ta oli purjus, sest asi ei saanud ju olla mu perfektses portugali keeles.
Igatahes oli ta ilmselt solvunud, et ma õlut ei tahtnud ja teatas mulle, et tegelikult neil suppi ka pole. „Hästi, head õhtut siis,“ teatasin ma talle ja kõndisin uksest välja. Kuulsin veel taamal, kuidas tädi ei jõudnud mu häbematust ära imestada. „Kujutad ette, ta läks lihtsalt minema?“ Astusin sisse järgmisesse pastelaria’sse ja palusin endale ühe tursapallikese ja keedukreemikorvi, sest tundus, et supp sellisel kellaajal oli liiga kõrge eesmärk. Tänavad olid tühjad, kuid ikka ja jälle ilmus mu kõrvale mehi, et mulle oma väikesest kotikesest midagi pakkuda ja hašš-hašš sisistada. Nüüdseks olen ma suutnud taasomandada vana kombe kõige pakutu peale kuulamata teatada: „Não! Não quero!“ („Ei, ma ei taha!“). Seega suutsin ma tänu sellele eile suures vihmasajus ka ühe vihmavarju müüva poisi pikalt saata. Samm, mida ma hiljem veidi isegi kahetsesin.

As I still don’t like flying, I was horrified to see how the Cape Town-Windhoek-Frankfurt-Madrid-Lisbon trip that was planned to the beginning of March got closer and closer. And even though I consider myself quite an experienced traveller, I always manage to get myself into some weird situations. I always have a Plan B for the case that anything goes wrong with Plan A, but the Universe won’t stop surprising me.
Nothing really exciting happened in Cape Town besides that my flight got delayed for 3 hours and that the guy at the VAT refund managed to ask me one of the funniest questions of the day. "So, there in Estonia, do you believe in free love or your parents are the ones finding you a husband?"
As the airport in Windhoek is really small and I should have spent there 5 hours waiting for my next flight, I really didn’t have a problem with that change. As I got to Hosea Kutako airport, I walked towards the transfer counter because I didn’t have a visa any more to enter Namibia (and I really didn’t want to either, as getting through the border control is such a pain in the ass). Suddenly I heard the loudspeaker: „Miss Kadri Klaamann, miss Kadri Klaamann, please turn immediately to blablabla!“ As I didn’t understand, where they wanted me to go, I figured I should just stay where I am, at the transfer counter. After 5 minutes the loudspeaker-lady repeated the call and even though her im-me-dia-te-ly was said very clearly, she managed to mumble at the end again. At this point I got a bit worried and decided to check what they wanted from me. By the time there were no border control queues left and I just walked to a lady to ask if she heard the announcement. She didn’t and as she seemed too lazy to help me, she just told me to go on and check the situation myself. And just like that I was in Namibia again. I was stunned! Especially as the first border crossing was that painful. I ran to the check-in desks and one of the ladies behind behind the desk noticed me before I even got there. „Are you Kadri?“ she yelled. What I found out was that they had accidentally given me a first class ticket from Namibia to Germany and now everyone was terrified I might actually use it. Sure, they told me, I could keep the ticket, if I pay them extra 3000 Namibian dollars (300 €), but it didn’t seem too tempting. I guess I could have tried arguing with them saying that, come on, that was your mistake, but their black security guy looked so mean that I thought it’s probably better to keep my mouth shut and agree with the situation.
So, after changing the tickets I had to get out of the country as well and I wasn’t sure how I will manage without a visa. Moreover, I decided to refuse filling out any papers that they usually make you fill when leaving Namibia. The border control guy was big, mean and didn’t pay any attention to my smile. „Where is your paper?“ he asked, staring at me in the meanest possible way. (Or alright, probably he didn’t say paper, but something more official.) I was just preparing a speech for him and was actually almost half the way through with it, when he suddenly got bored and gave me my passport back. I guess he understood that I’m a lost case and he won’t get any papers from me.
Due to all that mess, I didn’t have much time before the flight any more. So I just ran to a coffee place and ordered myself 3 guava juices on the go. As I still had 50 Namibian dollars left and there’s nothing I could do with them in Estonia, I got myself 2 pencils with metallic animal heads just in case and tipped the cashier with what was left of the money.
As I was flying alone this time, I really hoped that no one will sit next to me. No such luck! A guy called Victor, who was half-Namibian half-German (but looked like a German) sat next to me and told me how happy he was that he’s not sitting next to an ugly-ass German (his own words!). I have to admit, he turned out to be a really nice guy and also thanks to him, that trip wasn’t as bad as expected. As we got to Germany, he even took my suitcase to the next check-in and offered to buy me a drink.
By the way, there is something you should know about luggage when going to Germany: never take your black Samsonite suitcase with you, as when they activated the baggage belt, we first saw about 15 identical suitcases floating by us. But my lime green bag was easy to spot in between all these boring German suitcases.
Nothing interesting happened in Frankfurt. (If not to consider the fact that the whole airport seemed to be full of fighting Italian couples who seemed to be making sure that everyone in the 50 km radius knows how stupid that Salvatore/Giuseppe/Francesca is.) Nothing interesting happened in Madrid either. Alright, actually Spain is much more interesting for me than Germany, so I spent a couple of hours just walking around Barajas, enjoying listening to Spanish, had some jamón and tried not to empty all the bookstores.
Another hour of flying and finally, after 30 hours of travelling, I was in Lisbon. It seemed Portugal wasn’t too happy to greet me as it had arranged quite a cold, rainy and gray weather. However, it was so nice to be back and oh, how great all that Portuguese sounded in my ears! Even though I planned to be sparing and use the public transport, I couldn’t fight the temptation and took a cab from the airport. I was dirty, tired and my feet ached, so at that point I was almost willing to pay double to get to the hostel.
The hostel itself was located in the city centre, next to Avenida da Liberdade. Nothing fancy, but I had my own room with a huge bed and a high ceiling with flower prints. Sure, there wasn’t really anything else that could fit in my room and I had to leave all my clothes on when staying inside, but that’s exactly how I remembered the houses in Portugal. Little space and cold as a deep freezer.
I managed to have a little walk in Lisbon the first evening and as I was quite hungry, I thought to visit the first „restaurant“ that I found on my way. As it was already almost 10, I asked if they’d be serving any dinner. A bored waitress seated me to a tiny table and asked me what I wanted. I wanted a soup and 2 bolinhos de bacalhau (codfish balls). I guess that’s not a normal answer at 10 p.m. as the waitress rolled her eyes and asked me what kind of beer I wanted. I told her I want no beer. „No-no,“ she said, „do you want Super Bock or Sagres?“ So I told her again, that sorry, but I didn’t order a beer. I still have the feeling she was drunk, because it surely couldn’t be my perfect Portuguese.
Nevertheless, she seemed insulted that I refused the beer and told me that actually they don’t have soup either. „Well, alright, good night then,“ I told her and walked out of the door. While walking, I heard them discuss how rude that was. „Can you imagine that? She just stood up and left!!“ I got into the next pastelaria and got myself a bolinho de bacalhau and a pastel de nata, as I’d already given up the idea of eating soup. The streets were empty, but now and then some guys popped up offering me small packages and asking: „Hash? Hash?“ Because of that I quickly remastered my old habit of saying „Não! Não quero!“ („No! I don’t want!“) to anything that was offered to me without checking what it was. Because of that I managed to send away a guy who was trying to sell me an umbrella in a pouring rain. A step that I regretted very much one second later.

Lühike update

Viimase nädala jooksul pole ma just palju teinud, pigem olen keskendunud imeilusale ilmale. Tegelikult oli täna esimene päev, kus oli tõesti tunne nagu oleks praeahju sattunud ja keegi krutib päev-päevalt temperatuuri vähehaaval suuremaks. Ma ei ole endiselt eriti pruun (seega kade ei pea keegi olema), kuigi randa olen viimasel ajal sattunud päris palju. Eile oli siiski esimene tõsisem rannapäev ja seda ühes ilusamas rannas, kus ma kunagi käinud olen. Vesi oli türkiissinine ja soe ning lained olid hiigelsuured. Ja kuigi mu jaoks võeti esialgu kaasa bodyboard, et ma seda katsetada saaksin, muutsin ma randa jõudes ja kaljudel riste nähes meelt. Eile oli üldse üks väga tegus päev, sest õhtul läksime Johannesburgist nädalavahetuseks vanematele külla saabunud Cameroniga Stellenboschi ööeluga tutvuma. Ja tuleb tunnistada, et päeval nii ontlik ja rahulik linnake näeb öösel natuke teistsugune välja küll. Kuigi me eriti kauaks välja ei jäänud, on täna siiski kuumuse ja väsimuse koosmõju tõttu olnud suhteliselt vegetatiivne päev.

I haven't done much lately. Basically I've just concentrated on the amazing weather and relaxing. Still, today was the first day when I really felt like moving around in an oven and someone is turning the heat up day by day. I'm still not very tanned (so no need to be envious), even though I have been at the beach quite a lot. Yesterday we had our first proper beach day and we ended up in one of the most gorgeous beaches I've ever seen. The water was turquoise blue, warm and there vere huge waves. And even though a bodyboard was brought to the beach for me to be able to try it, I changed my mind after hearing about the crosses on the cliffs. Altogether yesterday was a really busy day as in the evening we headed to the centre of Stellenbosch with Cameron to check out the night life. I have to admit, the city that looks so quiet and calm during the day has indeed it's wilder side! We didn't stay out very late, but today I've mostly been in quite a vegetative state due to the heat and tiredness.

Lõuna-Aafrika vs Namiibia

Kuna ma praeguseks olen suutnud juba ilusasti Lõuna-Aafrika rütmi sisse elada, oleks aeg esimeseks Aafrika-võrdluseks: Lõuna-Aafrika vs Namiibia.
1. Mulle oli alati jäänud mulje, et Namiibia on kui Lõuna-Aafrika vaene väikevend (ja mingis mõttes kindlasti ongi), kuid näiteks interneti levikus teeb väikevend suuremale kindlalt silmad ette. Võibolla on asi ka selles, et me peatusime Namiibias olles uhkemates kohtades, kuid internet oli igal pool enesestmõistetav. Lõuna-Aafrikas seevastu tuleb ette võtta tõsisem internetipaast, sest väga paljudes kohtades seda lihtsalt ei ole.
2. Järgmise punkti korjab Namiibia oma duššide ja veesurve eest. Ma olen ka varem L-A pesemisvõimaluste üle virisenud ning teen seda ilmselt veel sest Namiibiast tulnuna on kontrast õige suur. Ilmselt ei ole kummaski neist riikidest veega eriti priisata, kuid namiibialased on aru saanud, et uduvihma pakkumine tähendab seda, et enda puhtaks saamiseks tuleb ekstrakaua duši all veeta.
3. Me küll sõime Namiibias olles puuvilju, kuid Lõuna-Aafrika puuviljade, juurviljade ja igasuguse värske kraami vastu need ei saa (ja võibolla need Namiibia puuviljad olid ka L-A’st pärit). Kõik on siin nii värske ja tundub, et just otse põllult korjatud. Siiski tundub mulle, et maailma parimat guaavamahla saab ikkagi Namiibias. (Mõtlen juba praegu õudusega, mida ma Eestis jooma hakkan.)
4. Inimesed on väga sõbralikud mõlemas riigis, kuid erilise soojusega jäid mulle silma Namiibia mustad. Ilmselt loeb siin ka see, et neile makstakse selle eest, et nad klientide vastu kenad oleks (Eesti teenindajatel oleks neilt väga palju õppida), kuid nad olid absoluutselt kõiges tohutult vastutulelikud ja lihtsalt äärmiselt kenad.
5. Aafrikat kujutatakse Euroopas sageli küllalt ohtliku kohana, kus valgel pidevalt nahka üle kõrvade tõmmata üritatakse. Minul siiani ühtegi halba kogemust sellega pole – kindlasti ka seetõttu, et ma olen oma loomult juba üpris paranoiline. Samuti tuleks alati teada, millisesse piirkonda oma nina toppida ei tasu. Siiski jäi vähemalt kohalike jutust mulje, et Namiibia on veidi turvalisem, sest Lõuna-Aafrikas moodustavad suure osa elanikkonnast sisserännanud, kes endal igal võimalikul moel hinge sees üritavad hoida.
6. Kuna mõlemad riigid on niivõrd suured, olen ma neist näinud vaid väga väikest osa, kuid see osa riigist ja just eelkõige loodusest, mida ma näinud olen, paneb mind Lõuna-Aafrikat eelistama. Namiibia jättis mulle oma lõputute kõrbede ja tühjade linnadega esialgu äärmiselt kummalise mulje (ja olgem ausad, Windhoek on tõesti suhteliselt kole linn), kuid Erindi looduspark korvas esialgse väikese pettumuse kuhjaga. Lõuna-Aafrika metsade ja safari kohta ei oska ma küll midagi arvata, kuid Stellenboschi ümbrus ja riigi lõunakallas on imeilusad.
7. Ma olen tegelikult absoluutselt vale inimene alkoholist (eriti veinist ja õllest) rääkima, kuid kuulu järgi tasuks Namiibias eelistada õlut ja Lõuna-Aafrikas veini. Ja kui Namiibias veini siiski eelistada, siis kindlasti mitte kohalikku.
8. Eelmisel korral Kaplinna lennates (2009. aasta oktoober) olin ma üllatunud, kui väike on niivõrd suure linna lennujaam. Vahepealse 4 kuuga on olukord tundmatuseni muutunud ja uus lennujaam tundub vähemalt 3 korda suurem kui vana. Windhoek’i Hosea Kutako lennujaam seevastu on suhteliselt väike ja mõttetu – ilmselt mõjuks ka neile üks jalgpalli MM hästi. Ja kui võrrelda piirikontrolli kahes riigis, siis Lõuna-Aafrika piiril käib kõik tunduvalt lihtsamalt, kui Namiibias.

As I already have managed to settle down nicely in South Africa, it’s time for the first African comparison: South Africa versus Namibia
1. I always had the feeling that Namibia was like the younger (and poorer) brother of South Africa (and in many cases it seems to be quite accurate), but if you consider it in terms of availability of the wireless internet, the little brother takes the pride. Maybe I have the feeling also because we stayed at more luxurious places in Namibia, but I could get online everywhere. In the other hand South Africa usually means an Internet fasting for me, as most of the guesthouses just don’t offer it.
2. I would give another point to Namibia for its showers and water pressure. I have already complained about the showering conditions in South Africa (and probably will continue doing so) as straight after Namibia, the contrast is huge. I don’t think neither of these countries have too much water, but at least the Namibians have figured out that I will stay much longer under the shower to get myself clean if all I can get from the shower is mist.
3. We did eat fruits in Namibia, but they can never beat the fruits, veggies and all other fresh stuff from SA (and maybe all the fruits in Namibia were initially from South Africa). Everything’s so fresh here and it seems that food arrives to my plate straight from the farm. Still, the world’s best guava juice comes probably from Namibia (and I am already worrying how I could manage without it in Estonia).
4. People are very friendly in both countries, but the black people in Namibia were somehow exceptionally warm. Sure, partly it must be that they are paid to be nice with the tourists (Estonian client service people would have so much to learn from them!), but they were really complying in everything and simply really nice people.
5. If looked from the Europe, Africa usually seems a really dangerous place, where the white people are always scammed. I really haven’t had a bad experience, but it must be also because I am quite paranoid by nature and I know the places, which I shouldn’t visit. (But it’s like that in most countries and cities.) Nevertheless, when talking to the people, I got the idea that Namibia was a bit safer – mostly because there are so many immigrants (also illegal) in South Africa who are trying to survive in one way or another.
6. I have just seen a very small part of the countries, as both of them are really big. But from what I have seen, it seems to me that the nature in South Africa is a bit more gorgeous. My first impression of Namibia was really strange due to the endless deserts and empty cities (and let’s be honest, Windhoek IS kind of ugly), but Erindi Game Reserve made up for it big time. I don’t know much about the forests and safari in SA, but the Stellenbosch area and the southern part of the country are wonderful.
7. I can’t think of a person who would know less about alcohol (especially about wine and beer), but as I’ve heard, you should prefer beer in Namibia and wine in South Africa. And if you do prefer wine in Namibia, then definitely not the local one.
8. The last time I flew to Cape Town (October 2009) I was surprised how small was the airport of such a big city. During these 4 months the situation has changed dramatically and the new airport seems at least 3 times larger than the old one. The Hosea Kutako airport in Windhoek was quite small and boring – I guess they could also use a big international event. And if you compare the border formalities of the 2 countries, then everything is so much easier on the border of South Africa.

Lugu sellest, kuidas venelased krokodille toitsid

Meie Erindi giid Benny on üldiselt äärmiselt sõbralik väike ümmargune mees, aga tundub, et armastus venelaste vastu on tal umbes sama suur kui eestlastel. Nimelt olevat neid viimasel ajal Erindis päris palju ja seal kus on venelased, sünnivad ka jutud nende kohta. Tundub, et sellel rahvusel on äärmiselt hea oskus end mälestusväärseks teha.
Restorani rõdu kõrval on väike sopane tiigike, kus elab trobikond krokodille. Ühel päeval nägid venelased, kuidas köögitädi allesjäänud liha krokodillidele viskas. Otse loomulikult tekkis neis kohe suur soov ka ise omalt poolt midagi armsate loomakeste heaks teha ja kuna lõuna oli parasjagu alanud, haarasid nad buffeelauast paar kandikutäit liha ja loopisid selle kõik krokodillidele. Kui ülejäänud 70 külastajat restorani jõudsid, ootas neid ees salatibuffee ning kokad pidid uuesti tööle asuma, et kellelgi kõht tühjaks ei jääks. Seda Benny muidugi ei maininud, kas venelased pidid karistuseks ainult juurviljaga leppima.
Loomulikult on venelastega raske ka safaril. Benny räägib ise täiesti arusaadavat inglise keelt ja kui ta siis neilt küsib, et kas nad inglise keelt räägivad, tuleb vastuseks midagi stiilis „Aga kas sina vene keelt räägid?“ Seega piirdub ta tavaliselt sellega, et näitab näpuga ja karjub, et „Kudu! Tüügassiga!“ jne. Venelased ei pidavat aga rahul olema sellega, et nad kudu ainult näha saavad. „Me tahame looma katsuda ka!“ nuruvad nad nagu väikesed lapsed. Soovitasime siis Bennyile, et järgmisel korral, kui ta venelastega lõvi juurde satub ja need talle ütlevad, et tahaks pai teha, tuleb tal lahkelt naeratada ja saata terve seltskond grupipildi tegemiseks lõvi kõrvale.

Our guide Benny was a really nice round guy, but it seemed that he loved Russians almost as much as Estonians do. There had been many Russians in Erindi lately and where there are Russians, the legends are born. It seems that this nation just knows how to make themselves memorable.
Next to the balcony of the restaurant is a tiny and muddy pond which is habituated by a bunch of crocodiles. One day some Russians spotted a kitchen lady throwing some meat to the reptiles and suddenly they felt the need to do something good for the little animals. As the lunch had just started, they had the possibility to take some trays full of meat and throw it all to the crocodiles. When the rest of the 70 guests reached the restaurant, they found a nice healthy salad buffet and the cooks had to start preparing some more meat for the visitors. Unfortunately Benny didn’t tell us if the Russians had to stick to the veggies as a punishment.
Russians are a tough crowd also at the safari. Benny talks quite an understandable English and as he asks them if they speak any English, they answer something like „But do you speak Russian?“ In this case he usually just points out the animals, yelling „Kudu! Warthog!!“ etc. But the Russians are still not happy, as they would want to touch the animals as well. So we suggested Benny that the next time the Russians want to pet some lions, he should give them his widest smile and tell everyone to go and stand next to the lion for a group picture.

Erindi Game Reserve

Peale paari päeva Swakopmundis suundusime edasi Erindi Game Reserve’, et veeta mõned päevad metsiku looduse keskel. Old Traders Lodge ei ole muidugi vähimalgi määral askeetlik ega tagasihoidlik koht, kus floora ja faunaga tutvust teha. Pigem on tegemist kohaga, kus klient on kuningas ning kõik on hinna sees (ka toidud ja joogid). Päevaplaan näeb välja umbes nii, et 6.30 algab hommikune safari peale mida järgneb hommikusöök. Lõuna algab kell 12.30, koogi- ja teepaus 15.30 peale mida saab minna õhtusele safarile, mis algab 16.30. Safarilt tagasi tulles saab taaskord kivistel teedel hõredaks põrunud kõhtu täitma asuda. Ja kui vahepeal aega üle jääb, saab end basseini äärde pikali visata ja lasta endale kokteile serveerida.
Üks safariretk kestab keskeltläbi 3 tundi (kui giid juhuslikult ära ei eksi) ja on puhtalt õnneasi, keda sa sel teel kohtad. Populaarsematel loomadel nagu lõvidel, on kaelas ka rihmad, mis giididele signaaliga nende asukohast teada annavad. Just tänu kaelarihmale sattusime kohe esimesel õhtul 4 lõvi peale, kes põõsa varjus siestat pidasid. Parkisime auto neist umbes 30 meetri kaugusele ja katsusime võimalikult vaiksed olla. Esialgu tundus veidi kummaline, et lõvid meist suurt välja ei teinud. Mõtleks vaid, kaitsetu saak istub temast vaid mõnekümne meetri kaugusel ja ta ei kergita kulmugi. Peale lõvide nägime ka kaelkirjakute karja, mille noorim liige oli vaevalt kuuvanune, šaakalipaari, sebrasid, jõehobusid, tüügassigu, jaanalinde, krokodille, musta mambat ja suurt hulka erinevaid sõralisi. Lisaks sattus meie teele ka Jääajast pärit Scrat oma oravapreiliga.
Looduses ringi sõites tuleb olla äärmiselt tähelepanelik, et ükski loom kogemata märkamata ei jääks. Ühel hetkel nägin ma meist umbes 10 meetri kaugusel kedagi, keda ma paavianiks pidasin. „Baboon,“ karjatasin ma meie giidile, mille peale „baboon“ end korraga meie poole keeras ja möiratas. Suhteliselt ohutu ahvikese asemel oli tegemist hommikusööki nautiva isalõviga. Kuigi ma selleks hetkeks juba enam-vähem kindlalt teadsin, et ta meid rünnata ei kavatse, oli kõhe ikkagi. Eriti, kuna tol hetkel olin mina suure kiisu jaoks kõige lähem saak. Ja kuigi lõvi nii lähedalt jälgimine on kahtlemata harukordne ja eriline sündmus, tundsin ma siiski suurt kergendust, kui järjekordselt ühes tükis metsast välja pääsesin.

After a couple of days in Swakopmund, we headed to the Erindi Game Reserve to spend some days in the wild nature. Old Traders Lodge was surely everything but ascetic and modest. It’s rather a place where client is the king and everything is included (also food and drinks).
The daily schedule is really tiring: 6.30 is the morning safari, followed by the breakfast. The lunch starts at 12.30, the cake- and tea break at 15.30 and the evening safari at 16.30. After returning from the safari you can start enjoying the dinner. If there is some time left from all that eating and safaris, you can just lay by the pool and let the servants bring you cocktails.
Safari lasts about 3 hours (if the guide doesn’t get lost) and it really depends on your own luck, to which animals you’ll run into on that trip. The most popular animals like lions sometimes also have collars around their necks to show the guides where they’re at. Because of these collars we managed to find 4 lions that were having a siesta in a bush on our first evening. We parked our car about 30m from them and tried to make as less noise as possible. At first it seemed a bit weird that the lions didn’t pay much attention to us. Just figure, unprotected prey is sitting so close to you and you don’t even move a muscle. Besides the lions we also saw a herd of giraffes, jackals, zebras, hippos, warthogs, ostriches, crocodiles and many different bovine animals. We also spotted Scrat (from the Ice Age) with his girlfriend.
When driving around in the nature you have to be really careful not to miss anyone. At one point I saw something 10m from me that looked like a baboon. „Baboon!“ I yelled to the guide to make him stop the car. Suddenly the „baboon“ turned himself towards us and roared. Instead of a more or less unthreatening animal we found ourselves facing a male lion enjoying his breakfast. Even though I was almost sure at the time that he’s not going to attack us, it was still kind of creepy. Especially as I was the closest pray to the big kitty. It’s really an amazing experience to see a lion at such a short distance, but I was so relieved when I got out of the forest in one piece.

Namiibia on üks väga kummaline riik. Üks väga suur kummaline riik, kus elab vaid umbes 2 miljonit inimest. Tõesti, kui enamuse riigi pindalast moodustavad kõrbed, ei ole elamiseks sobivaid paiku just palju. Ja kuigi pealinn Windhoek ei tundu olevat tüüpiline kõrbelinn, ei andnud seal veedetud paar tundi alust arvamiseks, et see oleks elamiseks palju sobivam paik. Kui inimesed välja arvata, ei jäänud linnas silma midagi aafrikapärast. See oli kui hale Saksamaa koopia oma väikeste ilmetute majade ja suurte saksakeelsete siltidega. Võibolla tõesti, et Saksamaa vägitegudeta poleks siin sellist infrastruktuuri nagu praegu; neil ei oleks hotellides wifit ja asfaltteid kõrbedes, kuid ehk oleks neil rohkem omanäolisust. Rohkem midagi sellist, mis paneks tundma, et Namiibia asub Aafrikas, mitte Euroopas. Windhoekist välja sõites saab muidugi selgelt aru, et tegemist on Aafrikaga. Tundideviisi kõrbeteid, värvilistes ilusates riietes musti prouasid ja paljasjalgseid rebitud särkidega raha paluvaid lapsi.
Namiibia võttis meid vastu kõrbekuumusega. Päike kõrvetas, temperatuurid tõusid üle 40C ja meie kaasavõetud Anneli Viigi šokolaadikommid sulasid pagasnikus ühtlaseks massiks. Peale nelja tundi kõrbeteid jõudsime oma esimesse peatuspaika Swakopmundi, kus mind tabas tõeline hämming. Linn oli täiesti tühi ja tänavail ei kohanud me hingelistki. Ei olnud mööduvad autosid. Isegi koeri polnud. Siiski oli linn küllaltki suur ning kuna hotelli lähedal ei olnud ühtegi avatud söögikohta, otsustasime minna linna autoga. Kuna ma veinist eriti ei pea, oli loogiline otsus panna autorooli mind. Esialgu ei vaielnud ma eriti vastu – ma olen vasakul pool juba sõitnud ja Lõuna-Aafrikas tundus see küllaltki võimalik. Namiibias see enam nii võimalik ei tundunud – oli siis põhjuseks meie üüritud tank või minu suutmatus harjuda suunatule asukohaga, mistõttu ma pea igal ristmikul kõigepealt kojamehed tööle panin. Igatahes keeldusin ma kohale jõudes kategooriliselt edaspidisest autojuhtimise kogemusest. See muidugi pani teised probleemi ette: esialgne „geniaalne“ plaan nägi ette, et ma olen taksojuht ja sõidutan kõik 8 pidulist kordamööda hotelli. Kuna plaan oli andnud tagasilöögi, tuli leida uus kaine (s)ohver. Peale kolme veini koorus suurepärane plaan: kui sapakasse mahub 16 inimest, siis miks 9 ei peaks meie autosse mahtuma. Mahtus ka. Õnneks ei olnud meil põhjust politseile oma versiooni auto mahutavusest selgitada, sest pubist tagasipöördudes olid tänavad endiselt inimtühjad.

Namibia is a weird country. A huge weird country with about only 2.8 million people. Of course, as most of the country consists of deserts, you don’t have much space for living. And even though Windhoek doesn’t seem to be a desert city, the couple of hours I spent there didn’t make me feel that it was too suitable for living. Besides the people, I found nothing Africa-like in the city. It looked like a pale copy of Germany with its blank houses and big signboards written in German. It is quite clear that without Germany (or any other European country) they wouldn’t have such an infrastructure as they do now: they wouldn’t have wireless in every hotel or highways in the desert, but maybe they would have managed to keep their own face more. Something that makes you feel clearly that Namibia is located in Africa, not in Europe. When you drive out of Windhoek, it becomes suddenly clear that it really is Africa. Hours of desert roads, black women in gorgeous colourful dresses and little children with bare feet and ripped shirts asking for money.
Namibia greeted us with desert heat. The sun was hot, the temperatures rose over 40C and the chocolates we brought from Estonia, melted in the trunk to a one big (bulk?). After four hours of desert roads, we reached our first destination called Swakopmund and the city really managed to surprise me. It was completely empty. No buses, no cars, not even any dogs. Nevertheless the city was quite big and as there weren’t any restaurants near our hotel that were open on Sunday evening, we decided to drive to the centre with the car. As I am not a big fan of wine, the logical step was to make me drive everyone. At first I didn’t mind much – I have been driving on the left side and in South Africa it seemed more or less possible. It didn’t seem even slightly possible in Namibia. I am not sure if the reason was that I had to drive a tank or that I just couldn’t get used to the fact where the blinker light was located, so that I managed to clean the windows at almost every crossing. As we got to the centre, I refused any other car driving experience which brought up a problem for the others: the initial genial plan was that I will drive everyone back to the hotel by turns. As the plan backfired, they had to find another sober person. After three wines a great plan was hatched: if 16 people fit into a Saporožets (a small car produced in USSR), then for sure we can fit 9 people in one Toyota. And we all did fit indeed. Luckily we didn’t have to explain our vision about how many people should fit into a car to a police as the streets were still empty as we were driving back to the hotel.

Sellest, kuidas vahel võib väga õnneks minna (kui ainult sakslased mõistlikud on)

Mulle tundub, et lennureisid toovad minus välja alalhoidlikuma poole, sest lennujaamad on alati kohad, kus mulle kiirustamine ei meeldi. Mulle meeldib, kui mul on piisavalt aega oma värava otsimiseks ja ma ei pea muretsema, kui turvakontrollis kogemata kauem läheb. 50 minutiline vahe Frankfurdis kahe lennuki vahetamiseks tundus seetõttu veidi ärevusttekitav. Natuke rohkem kui veidi ärevusttekitav oli ka fakt, et lennujaama jõudes selgus, et meie lend hilineb pool tundi. Õnneks pakkus Air Namibia oma lehel välja online check-in’i võimaluse, kuid kuna keegi meist printerit reisile kaasa polnud võtnud, lootsin, et high-tech Saksamaal sobivad tõestuseks ka pdf formaadis boardingukaardid.
Kui me lõpuks Frankfurdis maandusime, oli meil aega 40 minutit. Transfeeri check-in laua otsimiseks ei jäänud enam võimalust, seega läksime välja riskile ja lootsime sakslaste mõistvale suhtumisele. Kuna me pidime muu seas ka terminali vahetama, oli jooksmist palju ja umbes 20 minutit enne lennuki plaanipärast väljumist olime me jõudnud esimese tõelise takistuseni. Boardingukaartide kontroll. Tormasin kõige ees, arvuti lahti, ja üritasin puki otsas istuvale mehele oma kõige paremas saksa keeles selgitada, et meie kaardid on virtuaalsel kujul. Ta ei heitnud neile pilkugi ning suunas meid oma noore kolleegi juurde, kellel olevat triipkoodilugeja. Tol türklasel oli see tõesti olemas, kuid arvutit nähes raputas ta pead. Ei saa. Siiski pidin ma talle oma saksa keelega veidi muljet avaldama (või oli tal lihtsalt hea tuju), igal juhul palus ta meilt e-pileteid ja pagasilipikuid näha tõestamaks, et me tõesti peame minema sinna, kuhu me väidame end minevat. Järgnes passikontroll, meeleheitlik jooksmine ja turvakontroll. Kui me lõpuks väravasse jõudsime, oli lennuki väljumiseni jäänud umbes 10 minutit. Aga meile ei tehtud enam mingeid takistusi – e-pilet ja pagasilipik olid ka seal täiesti usaldusväärsed tõendid. Ja tol hetkel tundus mulle, et ma pean tõesti oma 25 aastat püsinud arusaamu muutma hakkama – saksa ametnikud ei peagi alati olema paindumatud ja rangelt reegleid järgivaid. Hea õnne kohal võib kohata ka väga vastutulelikke ja lahkeid inimesi.
Namiibia lennujaam pakkus järgmise värvika elamuse. Kuna lennujaama saabub päevas umbes kümme lennukit, teevad ametnikud oma tööd täie tõsiduse ja ülima põhjalikkusega. Loomulikult valisime me saba, mida haldas Namiibia kõige põhjalikum piirikontrolliproua. Kuna aega meil oli, ei hakanud me kohe algul saba vahetama ning lõpuks, kui meie ees olid veel vaid mõned inimesed, oli see juba mõttetu. Kui järjekord lõpuks meieni jõudis, ei pidanud proua meid üldse kõnetamisvääriliseks. Küll aga jagas ta oma kommentaare kõrvalboksis istuva ametnikuga. Kõigepealt ei suutnud ta ära imestada, mis imelik viisa meil passis on. Ja tõesti, siinkohal tuleb mul nõustuda – Lõuna-Aafrika viisa näeb palju ilusam välja. Seejärel tekitas küsimusi meie päritolu. „Estonia?!?“ küsis ta kulmukergituse saatel oma naabrilt, kuid ka too ei tundunud geograafias eriti tugev olevat. Templi sain ma passi kahtlasest viisast ja veel kummalisemast päritolust hoolimata.

Flying always makes me cautious and airports are places where I hate to rush. I like it, when I have enough time to find my gate and I don’t need to worry when they decide to give me a strip-search at the security check. Therefore I was a bit anxious about our 50 minute break in Frankfurt for changing the planes. I got a bit more than a bit anxious as we got to the airport and learned that our flight will be delayed for half an hour. Luckily we found out that Air Namibia offers online check-in at their webpage, but as none of us was travelling with a printer, I hoped that boarding cards in pdf format are acceptable in high-tech Germany.
When we finally landed in Frankfurt, we had 40 minutes. We didn’t have any time to find the transfer check-in desk so we decided to risk it and hoped for understanding Germans.
We needed to do a lot of running as we also had to change the terminal and about 20 minutes before our plane was about to take off, we hit the first obstacle. Checking of the boarding cards. I arrived with my open computer and tried to explain to a guy in my best German that we have virtual boarding cards. He didn’t even take a look at them and told us to go to his colleague who had the barcode reader. That Turkish guy did have the machine, but as he saw my computer, he shook his head. No way. Still, I guess I must’ve impressed him with my great German (or he was just in a good mood), but he asked us to show him our e-tickets and baggage slips to prove that we have the right to pass him. After that we had to get through a passport and a security control, plus a lot of hectic running. When we finally reached the gate, we had about 10 minutes until the takeoff. It seemed almost impossible at that time, but we had made it! And at this point it really seemed to me that I have to change my firm beliefs of 25 years – the German officials don’t necessarily have to be strict and unable to look past the law. If you are lucky, you might run into some really kind and understanding people.
The airport in Windhoek offered us another very colourful experience. As the air traffic in Hosea Kutako is not tense and just about 10 planes land there every day, the officials do their job with great thoroughness. Surely we picked the queue that leaded us to the most thorough border control lady of Namibia. As we had enough time, we didn’t want to change the queue at first and when we had just a couple of people standing in front of us, it was already pointless. When we finally got to the lady, she didn’t pay us any attention, instead of it she had to share her comments with a fellow officer. At first she couldn’t figure out what kind of weird visa we had in our passports. (And here I really have to agree with her – the South African visa looks so much better.) After that she decided our country sounds strange. „Estonia?!“ she asked from her neighbour, but it seemed that he wasn’t much smarter in geography. Despite of the weird visa and nonexistent country, she still decided to let me to Namibia.