Reis liinil Kaplinn-Windhoek-Frankfurt-Madrid-Lissabon

Kuna mulle endiselt lendamine eriti ei meeldi, vaatasin ma õudusega, kuidas märtsi algusesse planeeritud reis liinil Kaplinn-Windhoek-Frankfurt-Madrid-Lissabon aina lähemale jõudis. Ja kuigi ma võin end vist juba suhteliselt kogenud reisijaks pidada, õnnestub mul tavaliselt siiski paar väga närvesöövat hetke läbi elada. Mul on alati küll plaan B peas juba valmis juhuks kui plaan A tõrkuma hakkab, aga universum suudab mind sellest hoolimata pidevalt üllatada.
Kaplinnas ei juhtunud suurt midagi peale selle, et lend lükkus 3 tundi edasi ja VAT’i tagasi maksmisega tegelev ametnik suutis minult küsida päeva parima küsimuse. „Kas teie seal Eestis usute ka vabasse armastusse või valivad sinu vanemad sulle mehe?“. Kuna Windhoek’i lennujaam on väga väike ja suht mõttetu ja ma oleks seal pidanud nagunii 5 tundi veetma, ei olnud mul sellise muudatuse vastu mitte midagi. Hosea Kutako lennujaama jõudes kõndisin kohe transfeeride leti juurde, sest riiki sisenemiseks mul viisat enam polnud (ja nagu eelmisest korrast meeles oli, on Namiibiasse minek paras pain in the ass kah). Peale 20 minutit, ei olnud keegi suvatsenud transfeeride letti tulla ja järjekord minu selja taga venis üha pikemaks. Korraga kajas valjuhääldi üle terve lennujaama: “ Miss Kadri Klaamann, miss Kadri Klaamann, please turn immediately to blablabla.“ Kuna ma ei saanud aru, kuhu ma pöörduma peaks, piilusin enda ümber, et vaadata kas ka keegi teine kummaliselt nihelema hakkab (sest peale minu nime kutsuti ka paari teist inimest). Ei hakanud. Ma siis mõtlesin, et ma ignoreerin seda, sest mul tõesti ei olnud kuhugi minna ega kellegi käest küsida. 5 minuti pärast kordas valjuhääldi-tädi kannatamatult oma kutset, rõhutades immidiately’s ilusti kõik silbid välja, ent endiselt puterdades selles kohas, kuhu ma õigupoolest minema peaks. Nüüd hakkas minu kõrval üks väike prillidega sakslane ka nihelema ja ma mõtlesin, et äkki ikka peaks küsima, miks neil mind vaja on. Kõndisin selleks ajaks juba tühjaks jäänud piirikontrolli sappa ja küsisin ühe tädi käest, kas ta oskab mind aidata. Tädi aidata eriti ei viitsinud ja ütles, et mine uuri ise. Ja lihtsalt niisama lasi mu üle piiri. Ma olin hämmingus! Eriti peale seda, kui eelmine piiriületus nõnda valulik oli. Jooksin check-in’ide juurde ja laua taga istuv tädi hakkas juba kaugelt karjuma: „Kas sa oled Kadri??“ Ja mis välja tuli – Kaplinnas oldi mulle kogemata antud esimese klassi pilet ja nüüd olid nad kõik paanikas, et ma seda kogemata kasutada võiksin. Nad muidugi andsid mulle ka valida, et ma võin pileti endale jätta, kui neile 3000 Namiibia dollarit (4500 EEK) juurde maksan, aga see ei tundunud eriti ahvatleva võimalusena. Ilmselt oleksin ma võinud hakata oma õigust taga ajama ja ütlema, et halloo, see on ju teie viga, aga nende must turvamees oli nii kurja näoga, et ma igaks juhuks hoidsin suu kinni ja leppisin olukorraga.
Niisiis, peale piletite vahetust oli kuidagi vaja ka riigist välja pääseda ja ma ei olnud kindel, kuidas see ilma vajaliku viisata välja peaks nägema. Lisaks kavatsesin ma keelduda ka mingite lipikute täitmisest, mida tavaliselt Namiibiast lahkujal täita palutakse. Piirikontrolli-onu oli suur ja kuri ning ei lasknud end minu naeratusest häirida. „Kus on su lipik?“ küsis ta mulle kurjalt otsa vaadates. (Või tegelikult, ilmselt ta ikkagi ei öelnud lipik, vaid midagi ametlikumat – näiteks Namiibiast lahkumise vorm.) Ma võtsin just hoogu, et talle kogu jutt ära rääkida ja olin omadega juba poole peal, kui onul korraga igav hakkas ja mulle passi tagasi andis. Ilmselt sai ta aru, et ma olen suht lootusetu juhtum ja mingit lipikut ta ei saa.
Kogu nende sekelduste peale oli aeg ilusasti ära kulunud ja seega pidin ma ootesaali jõudes kiirustama. Tormasin ühte kohvikusse sisse ja tellisin endale 3 pudelit guaavamahla kaasavõtmiseks. Seejärel jäi mul endiselt 50 Namiibia raha üle ja kuna sellega Eestis suurt midagi teha ei ole, ostsin igaks juhuks ka kaks metallist loomapeaga harilikku ning viskasin kassapidajale 5 raha tippi. Peale edukat šoppingut jäi lennuni veel vaid natuke aega.
Kuna seekord lendasin üksi, lootsin ma, et ehk on mu kõrval vaba koht, et end öösel mugavamalt sisse seada saaks. Tühjagi. Minu kõrvale istus pool namiibialane pool sakslane (kes nägi välja nagu sakslane) Victor ja tundus täitsa õnnelik selle üle, et ta ei pea mingi suure tagumikuga saksa pensionäri kõrval istuma. Igatahes oli tegemist väga toreda tüübiga ja paljus just tänu temale möödus seekordne reis suhteliselt valutult. Saksamaale jõudes kärutas ta isegi mu kohvri uuesti check-in’ini ja kutsus mind siis väikesele dringile.
Kusjuures, kohvritest veel nii palju, et Saksamaale reisides ei ole kindlasti mõtet kaasa võtta musta Samsonite kohvrit, sest kui lint tööle hakkas, õõtsus meist kõigepealt mööda umbes 15 identset kohvrit. Minu laimiroheline nunnu hakkas seevastu kaugelt silma.
Frankfurdis midagi põnevat ei juhtunud. (Kui mitte pidada põnevaks seda, et terve lennujaam tundus olevat täis kisklevaid Itaalia paarikesi kes tundusid soovivat, et kõik 50 km raadiuses viibijad teaksid kui loll see Salvatore/Giuseppe/Francesca on.) Isegi Madridis ei juhtunud midagi eriti põnevat. Nojah, Hispaania on minu jaoks siiski kordi põnevam kui Saksamaa ja nii ma siis lihtsalt lonkisin paar tundi mööda Barajas’t ringi, kuulasin hispaania keelt, sõin jamón’i ja katsusin hoiduda kiusatusest paar raamatupoodi tühjaks osta.
Veel üks tunnike lendamist ning peale 30 tundi reisimist olin lõpuks Lissabonis. Portugal ei olnud mu tuleku üle vist just eriti õnnelik, igatahes suutis ta vastuvõtuks korraldada suhteliselt vihmase, külma ja halli ilma. Siiski oli nii tore tagasi olla ja oo kui ilusasti portugali keel veel kõlas. Kuigi ma olin eelnevalt planeerinud olla kokkuhoidlik ja kasutada ühistransporti, ei suutnud ma lennujaamas kiusatusele vastu panna ja võtsin takso. Ma olin räpane, väsinud ja mu jalad valutasid, seega oleksin ma olnud nõus maksma ka topelt, et kiiresti hostelisse jõuda.
Hostel ise asub Lissaboni kesklinnas, Avenida da Liberdade ligidal ja jalgsi minnes jõuab päris keskele umbes 10 minutiga. Midagi luksuslikku siin just ei ole, kuid mul on eraldi tuba hiigelsuure voodi ja kõrge kaunistatud laega. Nojah, midagi muud peale voodi siia tuppa just ei mahu ning ka sees olles tuleks jope selga jätta, kuid tegelikult on kõik see just selline, millisena ma Portugali mäletan. Vähe ruumi ja külm nagu hundilaut. Jõudsin esimesel õhtul ka väikese tiiru linna peal ära teha ja kuna ma olin päris näljane, astusin esimesse suvalisse „restorani“ sisse, et midagi hamba alla saada. Kuna kell oli juba pea 10, küsisin ettevaatlikult, kas süüa veel pakutakse. Tüdinud ettekandja pani mu väikese laua taha istuma ja küsis, mida ma tahan. Ma ütlesin, et ma võtaks supi ja kaks tursapallikest. Ma ei tea, kas nad tõesti ei söö õhtul kell 10 tursapallikesi, igatahes pööritas ettekandja mu jutu peale silmi ja küsis, et millist õlut ma tahan. Ma ütlesin, et ma ei taha õlut. „Ei-ei,“ ütles ta, „kas sa tahad Super Bock’i või Sagrest?“ Ma ütlesin uuesti, et vabandust, aga ma tõesti ei öelnud, et ma õlut tahan. Ma siiani kahtlustan, et ta oli purjus, sest asi ei saanud ju olla mu perfektses portugali keeles.
Igatahes oli ta ilmselt solvunud, et ma õlut ei tahtnud ja teatas mulle, et tegelikult neil suppi ka pole. „Hästi, head õhtut siis,“ teatasin ma talle ja kõndisin uksest välja. Kuulsin veel taamal, kuidas tädi ei jõudnud mu häbematust ära imestada. „Kujutad ette, ta läks lihtsalt minema?“ Astusin sisse järgmisesse pastelaria’sse ja palusin endale ühe tursapallikese ja keedukreemikorvi, sest tundus, et supp sellisel kellaajal oli liiga kõrge eesmärk. Tänavad olid tühjad, kuid ikka ja jälle ilmus mu kõrvale mehi, et mulle oma väikesest kotikesest midagi pakkuda ja hašš-hašš sisistada. Nüüdseks olen ma suutnud taasomandada vana kombe kõige pakutu peale kuulamata teatada: „Não! Não quero!“ („Ei, ma ei taha!“). Seega suutsin ma tänu sellele eile suures vihmasajus ka ühe vihmavarju müüva poisi pikalt saata. Samm, mida ma hiljem veidi isegi kahetsesin.

As I still don’t like flying, I was horrified to see how the Cape Town-Windhoek-Frankfurt-Madrid-Lisbon trip that was planned to the beginning of March got closer and closer. And even though I consider myself quite an experienced traveller, I always manage to get myself into some weird situations. I always have a Plan B for the case that anything goes wrong with Plan A, but the Universe won’t stop surprising me.
Nothing really exciting happened in Cape Town besides that my flight got delayed for 3 hours and that the guy at the VAT refund managed to ask me one of the funniest questions of the day. "So, there in Estonia, do you believe in free love or your parents are the ones finding you a husband?"
As the airport in Windhoek is really small and I should have spent there 5 hours waiting for my next flight, I really didn’t have a problem with that change. As I got to Hosea Kutako airport, I walked towards the transfer counter because I didn’t have a visa any more to enter Namibia (and I really didn’t want to either, as getting through the border control is such a pain in the ass). Suddenly I heard the loudspeaker: „Miss Kadri Klaamann, miss Kadri Klaamann, please turn immediately to blablabla!“ As I didn’t understand, where they wanted me to go, I figured I should just stay where I am, at the transfer counter. After 5 minutes the loudspeaker-lady repeated the call and even though her im-me-dia-te-ly was said very clearly, she managed to mumble at the end again. At this point I got a bit worried and decided to check what they wanted from me. By the time there were no border control queues left and I just walked to a lady to ask if she heard the announcement. She didn’t and as she seemed too lazy to help me, she just told me to go on and check the situation myself. And just like that I was in Namibia again. I was stunned! Especially as the first border crossing was that painful. I ran to the check-in desks and one of the ladies behind behind the desk noticed me before I even got there. „Are you Kadri?“ she yelled. What I found out was that they had accidentally given me a first class ticket from Namibia to Germany and now everyone was terrified I might actually use it. Sure, they told me, I could keep the ticket, if I pay them extra 3000 Namibian dollars (300 €), but it didn’t seem too tempting. I guess I could have tried arguing with them saying that, come on, that was your mistake, but their black security guy looked so mean that I thought it’s probably better to keep my mouth shut and agree with the situation.
So, after changing the tickets I had to get out of the country as well and I wasn’t sure how I will manage without a visa. Moreover, I decided to refuse filling out any papers that they usually make you fill when leaving Namibia. The border control guy was big, mean and didn’t pay any attention to my smile. „Where is your paper?“ he asked, staring at me in the meanest possible way. (Or alright, probably he didn’t say paper, but something more official.) I was just preparing a speech for him and was actually almost half the way through with it, when he suddenly got bored and gave me my passport back. I guess he understood that I’m a lost case and he won’t get any papers from me.
Due to all that mess, I didn’t have much time before the flight any more. So I just ran to a coffee place and ordered myself 3 guava juices on the go. As I still had 50 Namibian dollars left and there’s nothing I could do with them in Estonia, I got myself 2 pencils with metallic animal heads just in case and tipped the cashier with what was left of the money.
As I was flying alone this time, I really hoped that no one will sit next to me. No such luck! A guy called Victor, who was half-Namibian half-German (but looked like a German) sat next to me and told me how happy he was that he’s not sitting next to an ugly-ass German (his own words!). I have to admit, he turned out to be a really nice guy and also thanks to him, that trip wasn’t as bad as expected. As we got to Germany, he even took my suitcase to the next check-in and offered to buy me a drink.
By the way, there is something you should know about luggage when going to Germany: never take your black Samsonite suitcase with you, as when they activated the baggage belt, we first saw about 15 identical suitcases floating by us. But my lime green bag was easy to spot in between all these boring German suitcases.
Nothing interesting happened in Frankfurt. (If not to consider the fact that the whole airport seemed to be full of fighting Italian couples who seemed to be making sure that everyone in the 50 km radius knows how stupid that Salvatore/Giuseppe/Francesca is.) Nothing interesting happened in Madrid either. Alright, actually Spain is much more interesting for me than Germany, so I spent a couple of hours just walking around Barajas, enjoying listening to Spanish, had some jamón and tried not to empty all the bookstores.
Another hour of flying and finally, after 30 hours of travelling, I was in Lisbon. It seemed Portugal wasn’t too happy to greet me as it had arranged quite a cold, rainy and gray weather. However, it was so nice to be back and oh, how great all that Portuguese sounded in my ears! Even though I planned to be sparing and use the public transport, I couldn’t fight the temptation and took a cab from the airport. I was dirty, tired and my feet ached, so at that point I was almost willing to pay double to get to the hostel.
The hostel itself was located in the city centre, next to Avenida da Liberdade. Nothing fancy, but I had my own room with a huge bed and a high ceiling with flower prints. Sure, there wasn’t really anything else that could fit in my room and I had to leave all my clothes on when staying inside, but that’s exactly how I remembered the houses in Portugal. Little space and cold as a deep freezer.
I managed to have a little walk in Lisbon the first evening and as I was quite hungry, I thought to visit the first „restaurant“ that I found on my way. As it was already almost 10, I asked if they’d be serving any dinner. A bored waitress seated me to a tiny table and asked me what I wanted. I wanted a soup and 2 bolinhos de bacalhau (codfish balls). I guess that’s not a normal answer at 10 p.m. as the waitress rolled her eyes and asked me what kind of beer I wanted. I told her I want no beer. „No-no,“ she said, „do you want Super Bock or Sagres?“ So I told her again, that sorry, but I didn’t order a beer. I still have the feeling she was drunk, because it surely couldn’t be my perfect Portuguese.
Nevertheless, she seemed insulted that I refused the beer and told me that actually they don’t have soup either. „Well, alright, good night then,“ I told her and walked out of the door. While walking, I heard them discuss how rude that was. „Can you imagine that? She just stood up and left!!“ I got into the next pastelaria and got myself a bolinho de bacalhau and a pastel de nata, as I’d already given up the idea of eating soup. The streets were empty, but now and then some guys popped up offering me small packages and asking: „Hash? Hash?“ Because of that I quickly remastered my old habit of saying „Não! Não quero!“ („No! I don’t want!“) to anything that was offered to me without checking what it was. Because of that I managed to send away a guy who was trying to sell me an umbrella in a pouring rain. A step that I regretted very much one second later.