Namiibia on üks väga kummaline riik. Üks väga suur kummaline riik, kus elab vaid umbes 2 miljonit inimest. Tõesti, kui enamuse riigi pindalast moodustavad kõrbed, ei ole elamiseks sobivaid paiku just palju. Ja kuigi pealinn Windhoek ei tundu olevat tüüpiline kõrbelinn, ei andnud seal veedetud paar tundi alust arvamiseks, et see oleks elamiseks palju sobivam paik. Kui inimesed välja arvata, ei jäänud linnas silma midagi aafrikapärast. See oli kui hale Saksamaa koopia oma väikeste ilmetute majade ja suurte saksakeelsete siltidega. Võibolla tõesti, et Saksamaa vägitegudeta poleks siin sellist infrastruktuuri nagu praegu; neil ei oleks hotellides wifit ja asfaltteid kõrbedes, kuid ehk oleks neil rohkem omanäolisust. Rohkem midagi sellist, mis paneks tundma, et Namiibia asub Aafrikas, mitte Euroopas. Windhoekist välja sõites saab muidugi selgelt aru, et tegemist on Aafrikaga. Tundideviisi kõrbeteid, värvilistes ilusates riietes musti prouasid ja paljasjalgseid rebitud särkidega raha paluvaid lapsi.
Namiibia võttis meid vastu kõrbekuumusega. Päike kõrvetas, temperatuurid tõusid üle 40C ja meie kaasavõetud Anneli Viigi šokolaadikommid sulasid pagasnikus ühtlaseks massiks. Peale nelja tundi kõrbeteid jõudsime oma esimesse peatuspaika Swakopmundi, kus mind tabas tõeline hämming. Linn oli täiesti tühi ja tänavail ei kohanud me hingelistki. Ei olnud mööduvad autosid. Isegi koeri polnud. Siiski oli linn küllaltki suur ning kuna hotelli lähedal ei olnud ühtegi avatud söögikohta, otsustasime minna linna autoga. Kuna ma veinist eriti ei pea, oli loogiline otsus panna autorooli mind. Esialgu ei vaielnud ma eriti vastu – ma olen vasakul pool juba sõitnud ja Lõuna-Aafrikas tundus see küllaltki võimalik. Namiibias see enam nii võimalik ei tundunud – oli siis põhjuseks meie üüritud tank või minu suutmatus harjuda suunatule asukohaga, mistõttu ma pea igal ristmikul kõigepealt kojamehed tööle panin. Igatahes keeldusin ma kohale jõudes kategooriliselt edaspidisest autojuhtimise kogemusest. See muidugi pani teised probleemi ette: esialgne „geniaalne“ plaan nägi ette, et ma olen taksojuht ja sõidutan kõik 8 pidulist kordamööda hotelli. Kuna plaan oli andnud tagasilöögi, tuli leida uus kaine (s)ohver. Peale kolme veini koorus suurepärane plaan: kui sapakasse mahub 16 inimest, siis miks 9 ei peaks meie autosse mahtuma. Mahtus ka. Õnneks ei olnud meil põhjust politseile oma versiooni auto mahutavusest selgitada, sest pubist tagasipöördudes olid tänavad endiselt inimtühjad.

Namibia is a weird country. A huge weird country with about only 2.8 million people. Of course, as most of the country consists of deserts, you don’t have much space for living. And even though Windhoek doesn’t seem to be a desert city, the couple of hours I spent there didn’t make me feel that it was too suitable for living. Besides the people, I found nothing Africa-like in the city. It looked like a pale copy of Germany with its blank houses and big signboards written in German. It is quite clear that without Germany (or any other European country) they wouldn’t have such an infrastructure as they do now: they wouldn’t have wireless in every hotel or highways in the desert, but maybe they would have managed to keep their own face more. Something that makes you feel clearly that Namibia is located in Africa, not in Europe. When you drive out of Windhoek, it becomes suddenly clear that it really is Africa. Hours of desert roads, black women in gorgeous colourful dresses and little children with bare feet and ripped shirts asking for money.
Namibia greeted us with desert heat. The sun was hot, the temperatures rose over 40C and the chocolates we brought from Estonia, melted in the trunk to a one big (bulk?). After four hours of desert roads, we reached our first destination called Swakopmund and the city really managed to surprise me. It was completely empty. No buses, no cars, not even any dogs. Nevertheless the city was quite big and as there weren’t any restaurants near our hotel that were open on Sunday evening, we decided to drive to the centre with the car. As I am not a big fan of wine, the logical step was to make me drive everyone. At first I didn’t mind much – I have been driving on the left side and in South Africa it seemed more or less possible. It didn’t seem even slightly possible in Namibia. I am not sure if the reason was that I had to drive a tank or that I just couldn’t get used to the fact where the blinker light was located, so that I managed to clean the windows at almost every crossing. As we got to the centre, I refused any other car driving experience which brought up a problem for the others: the initial genial plan was that I will drive everyone back to the hotel by turns. As the plan backfired, they had to find another sober person. After three wines a great plan was hatched: if 16 people fit into a Saporožets (a small car produced in USSR), then for sure we can fit 9 people in one Toyota. And we all did fit indeed. Luckily we didn’t have to explain our vision about how many people should fit into a car to a police as the streets were still empty as we were driving back to the hotel.