Township'idest

Lõuna-Aafrikas ringi sõites jäävad ikka ja alati silma suurte teede ääres asuvad Township’id ning kuna piirkonda sisenemine oleks olnud küllaltki riskantne, leppisime esialgu sellega, et tegime uberikkudest autoga mööda sõites pilte. Suur osa piltidest tuli hiljem muidugi ära kustutada, kuid leidsime, et see on parem võimalus kui mitte midagi. Seega olin ma äärmiselt õnnelik, kui isa teatas, et läheme lõuna paiku Knysnas asuvasse ghettosse tuurile. Täpselt kell pool 3 sõitis meie külalistemaja ette must džiip, kust hüppasid välja kaks naist, Penny ja Ella. Nad olid nagu must ja valge koer ning Ellal oli lisaks käreoranžidele riietele ka valged täpid näos. Moodne mustade meik, nagu hiljem välja tuli. Township’i kohale jõudes külastasime esimesena Ghanast pärit juuksurit, kes parasjagu kingsepatööga tegeles. Ilmselt oli tema puhul tegemist Lõuna-Aafrika Hunt Kriimsilmaga, kes end oma üheksa ametiga ära elatas. Pennyl ja Ellal olid kaasas kotid kommidega ja krõbuskid koertele ning neid jagasid nad igal sammul. Tundus, et terve küla lapsed ja koerad olid neid pikisilmi oodanud, kuid ka vanemad inimesed ei öelnud kommidest ära. Astusime läbi ka kohalikust restoranist, kus müüdi ka näiteks venelasi. Maitsta me neid ei saanud, kuid kohalike selgituste järgi pidi Russian olema kõva kaup. Tiirutasime tänaval veel veidi ringi, põikasime sisse ka kohalikku baari ning uudistasime vastsündinud musta beebit, kelle ema nägu oli valgeks võõbatud. Penny selgitas meile hiljem sosinal, et see tähendab, et naisel on parajasti pooleli nõiaks saamise treening. Järgmisena külastasime kohalikku kooli ning ikka ja jälle ilmusid auto kõrvale lapsed, kellele Ella aknast sweetie’sid viskas. Lapsed ootasid kooli juures just parasjagu suppi, kõigil plekktopsid käes. Kui aga kaamerad välja ilmusid, ununes toit hoopis ja järgmise kümne minuti suurimaks eesmärgiks oli pildile pääsemine. Tundus, et poseerimine oli neil käpas, sest vaevalt jõudsin ma toru kuhugi poole keerata, kui juba oli end keegi kaamera ette sobivasse poosi sättinud. Loomulikke pilte õnnestus seetõttu suhteliselt vähe teha, kuid õnneks olid väikesed rosinad sündinud modellid. Edasi liikusime Township’i ilusama osa poole, kus majad olid ehitatud juba tellistest ning ei näinud välja nii nagu nad kellegi aevastuse peale ümber võiks vajuda. Ella selgitas, et enamus neist on riigi poolt ehitatud majad, mis jagatakse abivajajaile tasuta. Selleks, et tasuta maja saamiseks kvalifitseeruda, peab kuusissetulek olema alla 4000 rand’i (6000 krooni), mis siin Eestis oleks juba täiesti tõsiseltvõetav palk. Vesi tuleb samuti riigi poolt ning ainuke, mille eest ise muretseda tuleb, on elekter, mis peab olema ette makstud. Ella ise elas paremas piirkonnas ning kuni me tema tagasihoidlikus elutoas mahla ja šokolaadiküpsiseid sõime, valmistas ta kohalikele lastele köögis putru. Nimelt elab tema ligiduses palju lapsi, kelle peres läheb kogu raha alkoholile ning tänu toetustele saab ta lastel vähemalt kõhud täis sööta. Toiduvalmistamise kõrvalt jõudis ta meile ka koosa keele algteadmisi õpetada ning tuleb tunnistada, et ma pole eales kuulnud keelt, mille sõnades on klõksutamine täiesti omal kohal. Jah, hobuse ratsutamise hääle tegemine ei valmista mullegi mingit raskust, kuid selliste helide sõnade vahele pookimine on juba kõrgem pilotaaž. Siiski suutsime neid ka eesti keele keerulisusega üllatada, kuigi Põdra Majas ei ole mitte ühtegi üleloomuliku häälikut. Õ on ju täiesti hääldatav heli.

While driving around in South Africa you cannot miss the townships as they are usually located next to big roads. As it would be quite risky to enter the area, we thought to settle just with taking the pictures of the hovels while driving by. Most of the photos turned out quite foggy, but it was better than nothing. Therefore I was really happy to hear that we were heading for the township tour in Knysna. At half past 2 a black jeep appeared in front of our guesthouse and 2 ladies, Penny and Ella stepped out of the car. One of them was black, the other one white. Ella looked like a little orange and she also had some white dots on her face. That was the fashionable make-up for black people as she explained later on. As we got to the township, our first stop was at a hairdresser from Ghana who was busy with fixing some shoes.
Penny and Ella had some bags with sweets and dog biscuits and they shared those everywhere we went. It seemed that all the dogs and children had been waiting for them, but even the older people didn’t mind the candies. On the way we also visited a local restaurant where they sold Russians. Unfortunately we couldn’t try any, but as they explained, it was a nice meaty dish. We circled around the streets, stepped into a local bar and checked out a newborn baby whose mother’s face was painted white. Penny later explained us that the woman was a witch in training. Next we visited a local school where the children were just waiting for the soup, tin cans in their hands. When we took out the cameras, everyone forgot about the food and the big goal of the next 10 minutes was to get their photo taken. And sure, they seemed to be born to do it as everyone was ready to strike a pose anywhere I turned my camera. Therefore it was quite hard to take natural pictures of the children, but luckily these little raisins were very good models. After the school we headed to the nicer part of the ghetto where the houses were made of bricks and didn’t look like a hard sneeze could destroy them. Ella explained us that most of them are built by the country and they are given to the people for free. To qualify for a free house, the monthly income has to be less than 4000 rand (400€). The water is also paid by the country; the only thing the people have to worry about is electricity that needs to be prepaid. Ella lived in the better neighbourhood and as we had some chocolate cookies in her living room, she was preparing porridge for local children. As she explained, there were many children whose families spent all the money on alcohol. She also tried to give us some basic knowledge about Xhosa and I can tell you, I have never heard a language that consists of clicks.