Lõuna-Aafrika elanikest

Lõuna-Aafrikas elab umbes 48 miljonit inimest. Nendest 48 miljonist on umbes 5 miljonit valged ja 43 miljonit mustad. Igal valgel on alati tagataskust võtta oma perekonna lugu ning oma Euroopa juuri mainitakse uhkusega, kuigi neid tegelikult oma vanavanavanemate kodumaaga enam miski ei ühenda. Ühel Kaplinnas toimunud aiapeol tuli see teema taaskord jutuks. „Mina olen pärit Norrast,“ teatas üks tüüp mulle korraga, kui olin talle oma päritolu teatavaks teinud. Kui Cameronilt küsisin, kust siis tema pärit on, hakkas ta naerma. „See on bullshit, nad on juba viiendat põlve lõuna-aafriklased“ ütles ta ning keeldus mulle oma šoti päritolu avaldamast. Mustad seevastu on väga suures osas pärit teistest Aafrika riikidest nagu Zimbabwe, Ghana, Angoola või Nigeeria. Paljud neist viibivad riigis ka illegaalselt ning üritavad ennast suveniiride müügiga ära elatada. Turul käies küsisin vahel ka müüjatelt, kust nad pärit on ning mitte ühelgi korral ei olnud vastuseks Lõuna-Aafrika vaid ikka oli tegemist immigrandiga naaberriigist, kes oli tulnud sinna ilusamat elu otsima. Mustad tundusidki olema üldjoontes tegevad teenindussektoris ning valge müüja või ettekandja oli pigem äärmuslik erand. Mustad olid tegevad ka igas veinimõisas või külalistemajas, kuhu ma sattusin. Nad koristasid tube, triikisid pesu, pügasid muru, pesid autosid ja hoolitsesid viinamarjataimede eest. Ja kuigi ma tegelikult ei poolda mõtet, et valged on millegi poolest paremad, tabasin ma end ometi mõttelt, kui tore oleks, kui ma saaksin endale ka ühe toreda musta kotti kaasa pakkida. Ning kõige selle juures ei saa mulle ju pahaks panna, et ma kohalikust süsteemist veidi valesti aru sain. Nii Susan kui Cameron ehmatasid alguses veidi ära, kui ma nõnda tõsised teemad üles võtsin, aga mind tõesti huvitas, mida valged kõigest sellest arvavad. Ja mis välja tuli, oli see, et valged üritavad oma ümbruskonnas elavaid musti just aidata pakkudes neile tööd ning andes neile laste koolitamiseks raha. Fakt, et ma ei olnud ühtegi jõukat musta näinud, oli lihtsalt seepärast, et ma ei liikunud ringi linnades, kus jookseb suur raha. Johannesburgis peaks seega hoopis teistsugune pilt avanema. Kuna mustad versus valged ei tundunud kuuluvat just nende kahe lemmikteemade alla, olin ma äärmiselt üllatunud, kui Isaac seda ise minuga arutama hakkas. Tema suurimaks mureks tundus olevat see, et kõik, kes kuulevad sõna Lõuna-Aafrika, mõtlevad otsekohe apartheid’i peale. Nojah, siinkohal lööb muidugi välja minu äärmine võhiklikkus ajaloos, aga minu jaoks seostus Lõuna-Aafrika alati pigem lõvide, elevantide ja kaelkirjakutega. Mustadega ma antud teemat lahkama ei hakanud. Ilmselt ei tahtnud ma meievahelist sõnatut rahal põhinevat sõprust rikkuda, sest mulle meeldis nende suust kuulda pidevat tervitust: „Hello my friend! Where are you from? Looking is for free! Only for you a special price!“

About 48 millions of people live in South Africa. 5 millions of them are white and 43 millions black. Every white one has their own family story and people tend to be quite proud of their European heritage even though nothing seems to connect them any more with the homeland of their great grandparents. I heard of it again on a party in Cape Town. “I’m from Norway,” said one guy to me after I told him where I was from. If I asked the same from Cameron, he started to laugh. “That’s bullshit; he’s a South African of fifth generation,” he told me and refused to tell me anything of his Scottish origin. The black ones I met were mostly from other African countries as Zimbabwe, Ghana, Angola or Nigeria. Many of them stay in the country illegally and try to survive by selling souvenirs. While walking around at the black markets, I sometimes asked the people where they were from and not once was the answer South Africa. They were always immigrants from the neighbouring countries trying to find a better life. It seems to me that the black people were mostly active in the service sector and a white clerk or waiter was rather an exception. They were also active in every vinery I visited. They cleaned the rooms, ironed the clothes, mowed the lawn, washed the cars and took care of the grapes. And after seeing all of this it’s not that weird that I got the wrong idea from the local system. Both Susan and Cameron were a bit surprised at first when I asked them about such serious topics, but I was really interested how the local white people see it. What I found out, was that they are trying to help the black people living nearby by offering them jobs and giving them money to educate their children. In fact, I didn’t meet any rich black people because I didn’t visit the cities where the money circulates. As I was told, I would get a totally different experience in Johannesburg. As the black versus white topic didn’t seem too popular, I was really surprised when Isaac wanted to discuss it with me. His biggest concern seemed to be that everyone who hears the word South Africa thinks on apartheid right away. Well, maybe it’s my complete ignorance of history, but for me South Africa always meant lions, elephants and giraffes. Unfortunately I never had the chance to talk about that topic with the local black people. Evidently I didn’t want to spoil our wordless friendship based on money as I loved to hear their abiding greeting: “Hello my friend! Where are you from? Looking is for free! Only for you a special price!”