Ühes paljudest veinimõisadest elab Susan oma mehe ja kahe koeraga. Lisaks on neil ka kolm poega, kes kõik elavad hetkel erinevates Lõuna-Aafrika linnades. Kohe kui me tema maja uksest sisse saime, teatas ta mulle, et võin soovi korral minna 26 poisiga rugby’t vaatama. Kuna mul selle vastu tõesti midagi polnud, võttis Susan mu ühel laupäeva hommikul peale, et sõidutada mind Kaplinna, kus pidi algama mängueelne preparty. Kui ma kohale jõudsin, oli pidu juba täies hoos. Maja ees aias oli mitu nahkdiivanit, kus lösutas posu sinisetriibulisi kutte. Sealhulgas ka Cameron, kellele oli antud kõva korraldus minu eest hästi hoolitseda. Ise ta muidugi eitas seda kategooriliselt ning liigitas selle pigem my pleasure alla, aga ma ei suuda uskuda, et tema ema käsi ei olnud seal kuidagi mängus. Tuleb tunnistada, et ta oli täiesti suurepärane võõrustaja, kes hoolitses alati selle eest, et mul oleks piisavalt siidrit või veini ja et ma end seal suures poistekambas üksikuna ei tunneks. Loomulikult ei puudunud preparty’lt ka kohustulik braai (barbeque), et kellelgi staadionil kõht tühjaks ei läheks. Tund aega enne mängu algust tekkis paanika. Kõik seletasid midagi läbisegi ja tundub, et pinges lõuna-aafriklastel tuleb jutule eriline aktsent juurde, igal juhul võttis mul tükk aega, et ma aru saaksin, milles on probleem. Kui ma lõpuks aru sain, et kellelgi on pilet puudu, mõtlesin esialgu suuremeelne olla ja pakkuda, et võin mängu ka telekast vaadata, kuid kui Cameron kinnitas, et meie kaks oleme priority, ei hakanud ma oma nina rohkem vahele toppima. Pool tundi enne mängu algust jõudsid poisid lõpuks otsusele, et pilet tuleb ikkagi juurde osta ning kuna me jalgsi enam jõudnud poleks, pakkisime end kuuekesi ühe tüübi tillukesse autosse. Kuna ma ei mahtunud kuhugi mujale, kui sülle, tänasin ma jumalat, et ei olnud viimasel ajal oma aega eriti kookidele pühendanud. Mängu esimese poolaja veetsin ma pingsalt staadioni jõllitades ning katsudes aru saada, mis seal tegelikult toimub. Õnneks olid minu kõrval istuvad tüübid sõbralike nägudega ning seega julgesin ma neid totrate küsimustega pommitada.
„Aga miks nad seal seda püramiidi tegid?“, „Miks sa praegu plaksutama hakkasid?“ „Miks neile meeldib üksteise otsas niimoodi istuda?“ ja nii edasi. Järgemööda üritasid kõik mu naabrid mulle mängu reegleid selgitada ning teise poolaja lõpuks suutsin ma lausa paar korda õiges kohas plaksutada. Meie meeskonna nimi oli Western Province ning nii mängijad kui ka fännid olid kõik sinisetriibulised nagu sipsikud. Mõni oli värviga veidi liiale läinud ning meenutas juba pigem smurfi. Isegi mulle oli sinine WP õlale joonistatud, et ma vähegi fänni mõõdu välja annaksin. Ma ei saa öelda, et ma oleksin meeskonna kaotuse üle väga õnnetu olnud – olin ma ju vaid paar tundi tagasi selle ustava fännisektoriga liitunud, kuid minu ümber istuvatest poistest valas nii mõnigi pisara. Sel hetkel mõtlesin ma küll, kui südamega nad kogu seda asja võtavad, sest Eestis pole ma nutvaid fänne veel näinud. Lonkisime tagasi majja ning kuigi Cameron väitis, et temast sel õhtul enam asja ei ole, suutsid paar õlut ta meele jälle rõõmsaks teha. Hiljem küsisin poiste käest, kas rugby on ka tegelikult nii karm mäng, nagu vaadates tundub. „Ei,“ vastas mulle üks neist „ma olen juba 2 aastat ülikoolis rugbyt mänginud ja selle aja jooksul on ainult 4 inimest surma saanud!“ Afterparty oli hoolimata kaotusest küllaltki meeleolukas ning õhtu käigus suudeti muuhulgas ka üks aias kasvav puu põlema panna.
In one of these wineries lives Susan with her husband and 2 dogs. They also have 3 sons who at that moment were all living in different places. As I stepped into their house, she told me that I could go watch rugby with 26 guys if I wanted to. As I really didn’t mind, Susan picked me up one Saturday morning and drove me to Cape Town where the pre-party took place. As I got there, the party had already started. There were some leather sofas in the yard, all filled with blue-striped guys. One of them was Cameron who (as I assume) was told to take extra good care of me. He denied that categorically and said it was rather his pleasure but I cannot believe his mom didn’t have anything to do with it. I have to say he was a wonderful host who always checked if I had enough cider or wine and that I didn’t feel myself too lonely in that huge group of guys. And as all South African garden parties, that one as well had its compulsory braai (barbeque). An hour before the game some panic evolved. Everyone was talking or yelling and it seems to me that a tense South African gets some special accent to his English as it took me quite some time to understand, what the problem was. About half an hour before the game started, they finally agreed that they needed to buy another ticket. As the stadium was quite far, all six of us had to pack ourselves in a small car and I was thanking god I hadn’t spent much time on cakes lately.
I spent the first half of the game gazing at the stadium and trying to understand what was going on. Luckily the guys sitting next to me looked quite friendly so I started to ask them questions that might have sounded quite moronic for them. „Why did they do that pyramid? Why are you clapping now? Do they really enjoy sitting on top of each other?“ and so on. All my neighbours were trying to explain me the rules of the game and by the end of the second half time I even managed to clap at the right time once. Our team was called the Western Province and both the fans and the players were as blue as the smurfs. I cannot say I was too sad about the fact that our team lost as I just had joined their fan club a couple of hours before, but the guys around me seemed really down. At this moment I realized how seriously they took all of this – a crying fan is not something you’d see in Estonia very often.
I asked the guys later if rugby was actually such a tough game as it seems by watching it. „No,“ explained one of them to me „I have been playing rugby already 2 years at the university and during this time only 4 people have been killed!“. Despite the result of the game the after party was quite high-spirited and during the evening the guys managed to set a fire on a tree growing in the backyard.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar