Seitsme maa ja mere taga

Minu reisile eelnevad teadmised Lõuna-Aafrika kohta olid kergelt öeldes piiratud. Enda õigustuseks võin ma muidugi mainida, et see pole ainult minu probleem nagu järgmised näidete põhjal öelda võib.
Mõned aastad tagasi tutvustasin kahele Stellenboschist pärit kutile Tallinna ning vanalinna ekskursioni ajal jooksin kogemata kokku ühe sõbraga. Tutvustasin poisse siis temalegi ning kuulnud, kust nood pärit on, küsis ta veidi segaduses olles: „Oota... aga, miks nad siis valged on?“
Mõned kuud hiljem rääkis üks poistest mulle, et leidis endale Lõuna-Aafrikast ühe kohaliku hõimupealiku tütre ja juhul kui nad abielluma peaks, tuleb neil aasta jooksul laps saada või abielu tühistatakse.
Loomulikult pani see jutt mind kulmu kergitama, ent ma ei kahelnud hetkekski, et selline olukord võimalik on. Ma ilmselt ei pea mainima, et minu lihtsameelsuse üle tehakse siiani nalja.

Selleks, et Lõuna-Aafrikasse jõuda, tuleb enne läbi teha kohutavalt pikk ja tüütu lennureis. Seekord lendasime liinil Tallinn-Helsinki-London-Doha-Kaplinn kusjuures reisi eredaimad mälestused pärinevad kindlasti Katari pealinnast, kus me peatusime vaid veidi üle tunni. Seega võin lubada, et juba üksi lennujaam pakub väga lühikese aja jooksul väga eksklusiivseid elamusi. Maanduva lennuki aknast välja vaadates ootasin, et kohe ilmuvad vaatevälja suured uhked lossid, mille värvilised kuplid säravad hommikupäikeses. Selle asemel paistis vaid trobikond valgeid madalaid maju, mis kõik olid omavahel äravahetamiseni sarnased. Kella kuue ajal hommikul võttis meid vastu ligi 28 kraadine leitsak ja kui seal bikiinide kandmise eest vangi ei pandaks, võiks tegemist olla päris kobeda rannapuhkuse kohaga. Kuna ümberistumise aeg oli harukordselt lühike, tormasime kohe ekspresssappa. Lehvitasin pisikese turbaniga mehe ees oma lennukipiletit ja seletasin talle, et meil on äärmiselt kiire ja et palun korjaku see lint eest ära. Ta võttis mu pileti, heitis sellele pilgu ja teatas: “Madam, teil on aega küll, lennuk läheb ju alles 25 minuti pärast.“ Ilmselt oli mu nägu selleks ajaks siiski suhteliselt meeleheitlik ning rohkem ta mind takistama ei hakanud.

Peale 36 tunnist reisi maandusime lõpuks Kaplinnas. Veel enne, kui meid maale lasti, pidime passikontrollis tõestama, et me seda tõesti väärime. (Lolli)kindla järjepidevusega kontrollis ametnik meie viisade kehtivust ning arvutas umbes viis korda üle, mitu päeva me kohapeal veeta võime ning millal tuleks taas kodu poole minema hakata. Iga arvutuse juures pani ta meile südamele ka seda, et me ikka kindlasti tagasi läheks. Kui olime käsi südamel lubanud, et me tõesti ei jää kauemaks, kui 2 nädalaks, rahunes härra ametnik veidi maha ning lubas meid riiki sisse. Minu esimeseks Lõuna-Aafrika elamuseks olid maantee ääres asuvad mustade ghettod, mida kutsutakse Township’ideks. Haletsusväärsed käepärastest vahenditest meisterdatud uberikud ääristasid teeääri, kui me Kaplinnast suuna Stellenboschi poole võtsime. Järgnevaks nädalaks seadsime end sisse kohaliku viinamarjakasvataja Piet Fischeri külalistemajakesse, kus pidin oma tuba jagama vaid sajajalgsete vihmaussidega, kes end mu toa seintel mugavalt sisse olid seadnud.

My prior knowledge about South Africa was quite limited to say the least. As it turns out, it’s not only my problem.
A couple of years ago we had some visitors from Stellenbosch and as I was showing them around at the Old Town, we ran into a friend of mine. I introduced the guys and after hearing where they were from, she asked me a bit confused: „Wait... but why are they white? “
Some months later one of the guys told me that he found himself a girlfriend in South Africa. The problem was that the girl was a daughter of a local tribe leader and if they get married, she has to give a birth during one year or their marriage will be over.
I was surely bemused, but trying not to question another culture, I never hesitated in what he said. I probably don’t have to mention that my naivety is still a laughingstock for some people.
The trip to South Africa means a horribly long and annoying flight. This time we flew on Tallinn-Helsinki-London-Doha-Cape Town route. My brightest memories are surely from the capital of Qatar, where our stopover lasted for an hour. I can promise that even the airport can offer its visitors really exclusive experiences in a very short time period. As I peeked out of the window of the landing plane, I expected to see some magnificent castles with their colourful cupolas shining in the morning sun. Instead of any luxurious sight, I just saw a number of white flat houses all looking the same. It was 6 am but it was already way too hot for us. If wearing bikinis in the public wouldn’t mean a life in prison then Qatar would be a perfect destination for a beach holiday. As we didn’t have much time, we searched for the express queue straight away. I was waving my plane ticket in front of the nose of a little guy with turban, trying to explain him in my fastest English that we are in a hurry and please remove the band. He took my ticket, took a quick look at it and told me to calm down. „Madam, your plane is leaving in 25 minutes. You have enough time.“ Nevertheless, I must have looked quite desperate by the time as he didn’t try to hold me back much longer.
After the 36 hour trip we finally landed in Cape Town. Just before we were granted the access to the country, we had to prove that we really deserved it. The official checked our visas thoroughly and calculated about 5 times how many days we have in South Africa and when we must leave. With every calculation he wanted us to assure him that we really are not planning to stay longer. After many serious promises (cross my heart and hope to die) that we really don’t want to settle down in Africa, he was finally ready to grant the access. My first South African experience was the township. Hapless hovels made of everything that was even a bit suitable for building a house stood at the roadside as we drove out of Cape Town. For the next week we settled down at the guesthouse of a local farmer Piet Fisher where I had to share my room with little rain worms who felt themselves very cosy on my white walls.

Lõuna-Aafrika loodus

Kohalik loodus on väga lopsakas. Kõik need taimed, mida Eestis saab lillepoodidest osta, kasvavad suure tõenäosusega ka Lõuna-Aafrika lõputuna näivatel rohelistel aasadel ja on põllumeestele pigem nuhtluseks kui silmailuks. Tundub, et näiteks kallad on seal sama armastatud nagu meil siin malts või Rakvere raibe ja kui kallad minu kirjutuslaual pidevalt otsi annavad, siis seal tunnevad nad end näiteks lehmade vahel virtsa sees oluliselt mõnusamalt. Lõuna-Aafrika edukaim ekspordiartikkel tundub olema protea, mis tänu ohtrale päikesele ja vihmale sageli väikese puu mõõtmeid võtab.

The local nature is really lush. All these plants that you can buy from a flower store in Estonia grow most likely on the fields of South Africa and no one (besides the tourists of course!) pays much attention to them. For example it seemed that the arum lilies were as loved there as any noxious plant over here. It seems that the most popular South African export article is protea that almost looks like a little tree.

Lõuna-Aafrika elanikest

Lõuna-Aafrikas elab umbes 48 miljonit inimest. Nendest 48 miljonist on umbes 5 miljonit valged ja 43 miljonit mustad. Igal valgel on alati tagataskust võtta oma perekonna lugu ning oma Euroopa juuri mainitakse uhkusega, kuigi neid tegelikult oma vanavanavanemate kodumaaga enam miski ei ühenda. Ühel Kaplinnas toimunud aiapeol tuli see teema taaskord jutuks. „Mina olen pärit Norrast,“ teatas üks tüüp mulle korraga, kui olin talle oma päritolu teatavaks teinud. Kui Cameronilt küsisin, kust siis tema pärit on, hakkas ta naerma. „See on bullshit, nad on juba viiendat põlve lõuna-aafriklased“ ütles ta ning keeldus mulle oma šoti päritolu avaldamast. Mustad seevastu on väga suures osas pärit teistest Aafrika riikidest nagu Zimbabwe, Ghana, Angoola või Nigeeria. Paljud neist viibivad riigis ka illegaalselt ning üritavad ennast suveniiride müügiga ära elatada. Turul käies küsisin vahel ka müüjatelt, kust nad pärit on ning mitte ühelgi korral ei olnud vastuseks Lõuna-Aafrika vaid ikka oli tegemist immigrandiga naaberriigist, kes oli tulnud sinna ilusamat elu otsima. Mustad tundusidki olema üldjoontes tegevad teenindussektoris ning valge müüja või ettekandja oli pigem äärmuslik erand. Mustad olid tegevad ka igas veinimõisas või külalistemajas, kuhu ma sattusin. Nad koristasid tube, triikisid pesu, pügasid muru, pesid autosid ja hoolitsesid viinamarjataimede eest. Ja kuigi ma tegelikult ei poolda mõtet, et valged on millegi poolest paremad, tabasin ma end ometi mõttelt, kui tore oleks, kui ma saaksin endale ka ühe toreda musta kotti kaasa pakkida. Ning kõige selle juures ei saa mulle ju pahaks panna, et ma kohalikust süsteemist veidi valesti aru sain. Nii Susan kui Cameron ehmatasid alguses veidi ära, kui ma nõnda tõsised teemad üles võtsin, aga mind tõesti huvitas, mida valged kõigest sellest arvavad. Ja mis välja tuli, oli see, et valged üritavad oma ümbruskonnas elavaid musti just aidata pakkudes neile tööd ning andes neile laste koolitamiseks raha. Fakt, et ma ei olnud ühtegi jõukat musta näinud, oli lihtsalt seepärast, et ma ei liikunud ringi linnades, kus jookseb suur raha. Johannesburgis peaks seega hoopis teistsugune pilt avanema. Kuna mustad versus valged ei tundunud kuuluvat just nende kahe lemmikteemade alla, olin ma äärmiselt üllatunud, kui Isaac seda ise minuga arutama hakkas. Tema suurimaks mureks tundus olevat see, et kõik, kes kuulevad sõna Lõuna-Aafrika, mõtlevad otsekohe apartheid’i peale. Nojah, siinkohal lööb muidugi välja minu äärmine võhiklikkus ajaloos, aga minu jaoks seostus Lõuna-Aafrika alati pigem lõvide, elevantide ja kaelkirjakutega. Mustadega ma antud teemat lahkama ei hakanud. Ilmselt ei tahtnud ma meievahelist sõnatut rahal põhinevat sõprust rikkuda, sest mulle meeldis nende suust kuulda pidevat tervitust: „Hello my friend! Where are you from? Looking is for free! Only for you a special price!“

About 48 millions of people live in South Africa. 5 millions of them are white and 43 millions black. Every white one has their own family story and people tend to be quite proud of their European heritage even though nothing seems to connect them any more with the homeland of their great grandparents. I heard of it again on a party in Cape Town. “I’m from Norway,” said one guy to me after I told him where I was from. If I asked the same from Cameron, he started to laugh. “That’s bullshit; he’s a South African of fifth generation,” he told me and refused to tell me anything of his Scottish origin. The black ones I met were mostly from other African countries as Zimbabwe, Ghana, Angola or Nigeria. Many of them stay in the country illegally and try to survive by selling souvenirs. While walking around at the black markets, I sometimes asked the people where they were from and not once was the answer South Africa. They were always immigrants from the neighbouring countries trying to find a better life. It seems to me that the black people were mostly active in the service sector and a white clerk or waiter was rather an exception. They were also active in every vinery I visited. They cleaned the rooms, ironed the clothes, mowed the lawn, washed the cars and took care of the grapes. And after seeing all of this it’s not that weird that I got the wrong idea from the local system. Both Susan and Cameron were a bit surprised at first when I asked them about such serious topics, but I was really interested how the local white people see it. What I found out, was that they are trying to help the black people living nearby by offering them jobs and giving them money to educate their children. In fact, I didn’t meet any rich black people because I didn’t visit the cities where the money circulates. As I was told, I would get a totally different experience in Johannesburg. As the black versus white topic didn’t seem too popular, I was really surprised when Isaac wanted to discuss it with me. His biggest concern seemed to be that everyone who hears the word South Africa thinks on apartheid right away. Well, maybe it’s my complete ignorance of history, but for me South Africa always meant lions, elephants and giraffes. Unfortunately I never had the chance to talk about that topic with the local black people. Evidently I didn’t want to spoil our wordless friendship based on money as I loved to hear their abiding greeting: “Hello my friend! Where are you from? Looking is for free! Only for you a special price!”

Stellenboschi veinimõisad

Minu esimene Lõuna-Aafrika nädal möödus suures osas veinilinnas Stellenboschis, mis oli meie peakorteriks loomulikult mu isa soovil. Lühikese aja jooksul jõudsime me läbi käia suurel hulgal veinimõisasid ning kuna mu isa on nende veinide hea müümisega kohalikele juba südamesse jõudnud pugeda, kogesime me igal pool piiritut lahkust. Me istusime lugematuid kordi veinikeldrites laudade taga ja lasime endale ette kanda aina uusi ja uusi veine. Kuna minu suhted veinidega ei ole veel teab mis head, korjati minu jaoks nii mõnigi kord maja pealt need kõige magusamad kokku, et ka mina saaksin tähtsa näoga jooke degusteerida. Veinidest enam meeldisid mulle mõisad ning seal elutsevad koerad. Igas korralikus veinikeldris elab vähemalt kaks koera, kes tunduvad olevat lausa treenitud külaliste meelt lahutama. Kui Eestis on tänaval vastu tulevad koerad pigem piin ja nuhtlus, kes suure tõenäosusega tahavad sind nahka panna, siis ka elevandisuurused Lõuna-Aafrika koerad on tõelised sülekutsad. Eksklusiivsemates veinimõisades on end koerte kõrval sisse seadnud ka näiteks kilpkonnad ja paabulinnud.

I spent my first South African week mostly in the „wine city“ called Stellenbosch which was our headquarter because of my dad. In a short period we managed to visit many wineries and everywhere we went we were greeted with boundless generosity. I guess also because my dad has made such a good job by selling their wines. We sat an umpteen number of times at the wineries and watched people approaching us with more and more wines. As my relationship with wine isn’t so good yet, the winemakers tried to find their sweetest products so that I could feel important and degust some wines as well. More than the wines I used to like the wineries and the dogs living in them. It seems to me that every proper vineyard has to have at least 2 dogs who act like they’re trained to entertain the guests. If the dogs in Estonia are usually loud and willing to eat you, then even the elephant-sized South African dogs are real puppies. The more exclusive wineries also offer living space for turtles and peacocks.

Kuidas ma käisin rugby't vaatamas

Ühes paljudest veinimõisadest elab Susan oma mehe ja kahe koeraga. Lisaks on neil ka kolm poega, kes kõik elavad hetkel erinevates Lõuna-Aafrika linnades. Kohe kui me tema maja uksest sisse saime, teatas ta mulle, et võin soovi korral minna 26 poisiga rugby’t vaatama. Kuna mul selle vastu tõesti midagi polnud, võttis Susan mu ühel laupäeva hommikul peale, et sõidutada mind Kaplinna, kus pidi algama mängueelne preparty. Kui ma kohale jõudsin, oli pidu juba täies hoos. Maja ees aias oli mitu nahkdiivanit, kus lösutas posu sinisetriibulisi kutte. Sealhulgas ka Cameron, kellele oli antud kõva korraldus minu eest hästi hoolitseda. Ise ta muidugi eitas seda kategooriliselt ning liigitas selle pigem my pleasure alla, aga ma ei suuda uskuda, et tema ema käsi ei olnud seal kuidagi mängus. Tuleb tunnistada, et ta oli täiesti suurepärane võõrustaja, kes hoolitses alati selle eest, et mul oleks piisavalt siidrit või veini ja et ma end seal suures poistekambas üksikuna ei tunneks. Loomulikult ei puudunud preparty’lt ka kohustulik braai (barbeque), et kellelgi staadionil kõht tühjaks ei läheks. Tund aega enne mängu algust tekkis paanika. Kõik seletasid midagi läbisegi ja tundub, et pinges lõuna-aafriklastel tuleb jutule eriline aktsent juurde, igal juhul võttis mul tükk aega, et ma aru saaksin, milles on probleem. Kui ma lõpuks aru sain, et kellelgi on pilet puudu, mõtlesin esialgu suuremeelne olla ja pakkuda, et võin mängu ka telekast vaadata, kuid kui Cameron kinnitas, et meie kaks oleme priority, ei hakanud ma oma nina rohkem vahele toppima. Pool tundi enne mängu algust jõudsid poisid lõpuks otsusele, et pilet tuleb ikkagi juurde osta ning kuna me jalgsi enam jõudnud poleks, pakkisime end kuuekesi ühe tüübi tillukesse autosse. Kuna ma ei mahtunud kuhugi mujale, kui sülle, tänasin ma jumalat, et ei olnud viimasel ajal oma aega eriti kookidele pühendanud. Mängu esimese poolaja veetsin ma pingsalt staadioni jõllitades ning katsudes aru saada, mis seal tegelikult toimub. Õnneks olid minu kõrval istuvad tüübid sõbralike nägudega ning seega julgesin ma neid totrate küsimustega pommitada. „Aga miks nad seal seda püramiidi tegid?“, „Miks sa praegu plaksutama hakkasid?“ „Miks neile meeldib üksteise otsas niimoodi istuda?“ ja nii edasi. Järgemööda üritasid kõik mu naabrid mulle mängu reegleid selgitada ning teise poolaja lõpuks suutsin ma lausa paar korda õiges kohas plaksutada. Meie meeskonna nimi oli Western Province ning nii mängijad kui ka fännid olid kõik sinisetriibulised nagu sipsikud. Mõni oli värviga veidi liiale läinud ning meenutas juba pigem smurfi. Isegi mulle oli sinine WP õlale joonistatud, et ma vähegi fänni mõõdu välja annaksin. Ma ei saa öelda, et ma oleksin meeskonna kaotuse üle väga õnnetu olnud – olin ma ju vaid paar tundi tagasi selle ustava fännisektoriga liitunud, kuid minu ümber istuvatest poistest valas nii mõnigi pisara. Sel hetkel mõtlesin ma küll, kui südamega nad kogu seda asja võtavad, sest Eestis pole ma nutvaid fänne veel näinud. Lonkisime tagasi majja ning kuigi Cameron väitis, et temast sel õhtul enam asja ei ole, suutsid paar õlut ta meele jälle rõõmsaks teha. Hiljem küsisin poiste käest, kas rugby on ka tegelikult nii karm mäng, nagu vaadates tundub. „Ei,“ vastas mulle üks neist „ma olen juba 2 aastat ülikoolis rugbyt mänginud ja selle aja jooksul on ainult 4 inimest surma saanud!“ Afterparty oli hoolimata kaotusest küllaltki meeleolukas ning õhtu käigus suudeti muuhulgas ka üks aias kasvav puu põlema panna.

In one of these wineries lives Susan with her husband and 2 dogs. They also have 3 sons who at that moment were all living in different places. As I stepped into their house, she told me that I could go watch rugby with 26 guys if I wanted to. As I really didn’t mind, Susan picked me up one Saturday morning and drove me to Cape Town where the pre-party took place. As I got there, the party had already started. There were some leather sofas in the yard, all filled with blue-striped guys. One of them was Cameron who (as I assume) was told to take extra good care of me. He denied that categorically and said it was rather his pleasure but I cannot believe his mom didn’t have anything to do with it. I have to say he was a wonderful host who always checked if I had enough cider or wine and that I didn’t feel myself too lonely in that huge group of guys. And as all South African garden parties, that one as well had its compulsory braai (barbeque). An hour before the game some panic evolved. Everyone was talking or yelling and it seems to me that a tense South African gets some special accent to his English as it took me quite some time to understand, what the problem was. About half an hour before the game started, they finally agreed that they needed to buy another ticket. As the stadium was quite far, all six of us had to pack ourselves in a small car and I was thanking god I hadn’t spent much time on cakes lately.
I spent the first half of the game gazing at the stadium and trying to understand what was going on. Luckily the guys sitting next to me looked quite friendly so I started to ask them questions that might have sounded quite moronic for them. „Why did they do that pyramid? Why are you clapping now? Do they really enjoy sitting on top of each other?“ and so on. All my neighbours were trying to explain me the rules of the game and by the end of the second half time I even managed to clap at the right time once. Our team was called the Western Province and both the fans and the players were as blue as the smurfs. I cannot say I was too sad about the fact that our team lost as I just had joined their fan club a couple of hours before, but the guys around me seemed really down. At this moment I realized how seriously they took all of this – a crying fan is not something you’d see in Estonia very often.
I asked the guys later if rugby was actually such a tough game as it seems by watching it. „No,“ explained one of them to me „I have been playing rugby already 2 years at the university and during this time only 4 people have been killed!“. Despite the result of the game the after party was quite high-spirited and during the evening the guys managed to set a fire on a tree growing in the backyard.

Township'idest

Lõuna-Aafrikas ringi sõites jäävad ikka ja alati silma suurte teede ääres asuvad Township’id ning kuna piirkonda sisenemine oleks olnud küllaltki riskantne, leppisime esialgu sellega, et tegime uberikkudest autoga mööda sõites pilte. Suur osa piltidest tuli hiljem muidugi ära kustutada, kuid leidsime, et see on parem võimalus kui mitte midagi. Seega olin ma äärmiselt õnnelik, kui isa teatas, et läheme lõuna paiku Knysnas asuvasse ghettosse tuurile. Täpselt kell pool 3 sõitis meie külalistemaja ette must džiip, kust hüppasid välja kaks naist, Penny ja Ella. Nad olid nagu must ja valge koer ning Ellal oli lisaks käreoranžidele riietele ka valged täpid näos. Moodne mustade meik, nagu hiljem välja tuli. Township’i kohale jõudes külastasime esimesena Ghanast pärit juuksurit, kes parasjagu kingsepatööga tegeles. Ilmselt oli tema puhul tegemist Lõuna-Aafrika Hunt Kriimsilmaga, kes end oma üheksa ametiga ära elatas. Pennyl ja Ellal olid kaasas kotid kommidega ja krõbuskid koertele ning neid jagasid nad igal sammul. Tundus, et terve küla lapsed ja koerad olid neid pikisilmi oodanud, kuid ka vanemad inimesed ei öelnud kommidest ära. Astusime läbi ka kohalikust restoranist, kus müüdi ka näiteks venelasi. Maitsta me neid ei saanud, kuid kohalike selgituste järgi pidi Russian olema kõva kaup. Tiirutasime tänaval veel veidi ringi, põikasime sisse ka kohalikku baari ning uudistasime vastsündinud musta beebit, kelle ema nägu oli valgeks võõbatud. Penny selgitas meile hiljem sosinal, et see tähendab, et naisel on parajasti pooleli nõiaks saamise treening. Järgmisena külastasime kohalikku kooli ning ikka ja jälle ilmusid auto kõrvale lapsed, kellele Ella aknast sweetie’sid viskas. Lapsed ootasid kooli juures just parasjagu suppi, kõigil plekktopsid käes. Kui aga kaamerad välja ilmusid, ununes toit hoopis ja järgmise kümne minuti suurimaks eesmärgiks oli pildile pääsemine. Tundus, et poseerimine oli neil käpas, sest vaevalt jõudsin ma toru kuhugi poole keerata, kui juba oli end keegi kaamera ette sobivasse poosi sättinud. Loomulikke pilte õnnestus seetõttu suhteliselt vähe teha, kuid õnneks olid väikesed rosinad sündinud modellid. Edasi liikusime Township’i ilusama osa poole, kus majad olid ehitatud juba tellistest ning ei näinud välja nii nagu nad kellegi aevastuse peale ümber võiks vajuda. Ella selgitas, et enamus neist on riigi poolt ehitatud majad, mis jagatakse abivajajaile tasuta. Selleks, et tasuta maja saamiseks kvalifitseeruda, peab kuusissetulek olema alla 4000 rand’i (6000 krooni), mis siin Eestis oleks juba täiesti tõsiseltvõetav palk. Vesi tuleb samuti riigi poolt ning ainuke, mille eest ise muretseda tuleb, on elekter, mis peab olema ette makstud. Ella ise elas paremas piirkonnas ning kuni me tema tagasihoidlikus elutoas mahla ja šokolaadiküpsiseid sõime, valmistas ta kohalikele lastele köögis putru. Nimelt elab tema ligiduses palju lapsi, kelle peres läheb kogu raha alkoholile ning tänu toetustele saab ta lastel vähemalt kõhud täis sööta. Toiduvalmistamise kõrvalt jõudis ta meile ka koosa keele algteadmisi õpetada ning tuleb tunnistada, et ma pole eales kuulnud keelt, mille sõnades on klõksutamine täiesti omal kohal. Jah, hobuse ratsutamise hääle tegemine ei valmista mullegi mingit raskust, kuid selliste helide sõnade vahele pookimine on juba kõrgem pilotaaž. Siiski suutsime neid ka eesti keele keerulisusega üllatada, kuigi Põdra Majas ei ole mitte ühtegi üleloomuliku häälikut. Õ on ju täiesti hääldatav heli.

While driving around in South Africa you cannot miss the townships as they are usually located next to big roads. As it would be quite risky to enter the area, we thought to settle just with taking the pictures of the hovels while driving by. Most of the photos turned out quite foggy, but it was better than nothing. Therefore I was really happy to hear that we were heading for the township tour in Knysna. At half past 2 a black jeep appeared in front of our guesthouse and 2 ladies, Penny and Ella stepped out of the car. One of them was black, the other one white. Ella looked like a little orange and she also had some white dots on her face. That was the fashionable make-up for black people as she explained later on. As we got to the township, our first stop was at a hairdresser from Ghana who was busy with fixing some shoes.
Penny and Ella had some bags with sweets and dog biscuits and they shared those everywhere we went. It seemed that all the dogs and children had been waiting for them, but even the older people didn’t mind the candies. On the way we also visited a local restaurant where they sold Russians. Unfortunately we couldn’t try any, but as they explained, it was a nice meaty dish. We circled around the streets, stepped into a local bar and checked out a newborn baby whose mother’s face was painted white. Penny later explained us that the woman was a witch in training. Next we visited a local school where the children were just waiting for the soup, tin cans in their hands. When we took out the cameras, everyone forgot about the food and the big goal of the next 10 minutes was to get their photo taken. And sure, they seemed to be born to do it as everyone was ready to strike a pose anywhere I turned my camera. Therefore it was quite hard to take natural pictures of the children, but luckily these little raisins were very good models. After the school we headed to the nicer part of the ghetto where the houses were made of bricks and didn’t look like a hard sneeze could destroy them. Ella explained us that most of them are built by the country and they are given to the people for free. To qualify for a free house, the monthly income has to be less than 4000 rand (400€). The water is also paid by the country; the only thing the people have to worry about is electricity that needs to be prepaid. Ella lived in the better neighbourhood and as we had some chocolate cookies in her living room, she was preparing porridge for local children. As she explained, there were many children whose families spent all the money on alcohol. She also tried to give us some basic knowledge about Xhosa and I can tell you, I have never heard a language that consists of clicks.

Lõuna-aafriklaste eripärad

Kuigi lõuna-aafriklased (hetkel oskan üldistusi teha vaid valge nahavärviga inimeste kohta) on üldjuhul väga kenad ja isegi meie mõiste järgi täiesti normaalsed inimesed, jäid mulle siiski silma ka mõned nende eripärad:
• Lõuna-aafriklastele meeldib hullumoodi igal pool paljajalu käia. Muru peal ei näe minagi kingade kandmisel mingit vajadust, et nemad lasevad paljajalu ringi ka südalinnas. Samuti ei olnud mingiks harulduseks paljad vaid mähkmetega varustatud beebid, kes mööda ostukeskusi ringi paterdasid.
• Igal lõuna-aafriklasel on vähemalt kaks koera – see on absoluutne miinimum. Enamikul neist on lisaks ka kolmas koer, mõned kassid, kanad ja pardid. Kusjuures koerad, ka suurimad neist, on ülisõbralikud ja ma siiani kahtlen, kas keegi neist üldse haukuda oskab.
• Nii pabersalvrätikud kui ka wc-paber on Lõuna-Aafrikas ühekihiline. Ma ei pea vist selgitama, kui ebamugav on see neile, kes on kahekordse paberiga harjunud.
• Nii valamud kui dušid on üldjuhul varustatud kahe kraaniga – ühelt poolt tuleb soe, teisest külm vesi. Seega tuleb hommikul pesema minnes tükk aega kahte kraani kruvida, et enam-vähem talutav tulemus saavutada.
• Soojale maale kohaselt põrandakütet seal eriti ei tunnistata ning seetõttu olid hommikused dušiseansid küllaltki suurt eneseületust nõudvad. Lisaks kahele kraanile ei ole seal ka vee survega kõige paremad lood ja nii mõnelgi pool tuli end uduvihmas puhtaks küürida.
• Loomulikult liiklevad nad valel pool teed, kuigi, peale Lõuna-Aafrikas autoga ringisõitmist pidin ma Eestis olles krambid saama, kui ema väga vabalt end valesse ritta seadis. Peale mõningat järelemõtlemist tuli mulle siiski meelde, et meie siin sõidame ju ikkagi õigel pool.
• Lõuna-aafriklased armastavad hullult muna. Eggs Benedict, munapuder, härjasilm, keedetud muna ja veel umbes miljon erinevat varianti millest meie siin kuulnudki pole. Oma kahenädalase reisi jooksul oli väga vähe hommikuid, mil ma muna poleks söönud. Samas oli see veel suhteliselt kena variant, sest nende jogurt maitseb nagu hapukoor ja paljalt süüa eriti ei sünni.

Even though the South Africans (and here I’m just talking about the white ones) are generally really nice and even for me completely normal people, I still detected some funny traits of character:
• South Africans loooove to walk around bare feet. I can understand why you don’t need shoes while walking on the grass, but they don’t need shoes even on the city streets.
• Every South African has at least 2 dogs – that’s an absolute minimum. Most of them also have a third dog, some cats, chickens and ducks. All the dogs, also the biggest ones are really friendly and I am still not sure if they know how to bark.
• Both handkerchiefs and toilet paper have only one layer in South Africa. I guess I don’t have to explain how uncomfortable it is for those who are used to 2 layers.
• Both sinks and showers have usually 2 taps – one for warm and the other one for cold water. So it takes quite some screwing to get a more or less tolerable end result.
• As it’s usual in a warm country, almost no one knows anything of floor heating and therefore having the morning shower took a lot of guts. Besides having 2 taps, the water pressure wasn’t too good in most places which meant cleaning yourself in a mist.
• Yes, they do drive on the wrong side of the road. Still, after getting used to the wrong-sided traffic I almost got a heart attack in Tallinn when my mom was driving peacefully on the wrong side. After some thinking I remembered that this is where you’re supposed to drive.
• South Africans seem to be madly in love with eggs. Eggs Benedict, mashed eggs, golden side up, boiled egg, plus a million different versions we haven’t even heard of over here. During these 2 weeks there were very few mornings where I didn’t have any eggs. Still, it was quite a nice option as their yoghurt tastes a bit like sour cream.

Lugu sellest, kuidas ma Berliinis käisin.

Ma ei ole sel aastal just eriti palju reisinud. No olgu, jaanuaris käisin Hispaanias, jaanipäeva veetsin Soomes ja viimaseks reisiks oli suvine city break Berliinis. Ilmselt on keskkooli 12 süvasaksakeelset piinamisaastat minusse jätnud oma jälje, sest Saksamaa pole kunagi mu lemmiksihtkohtade hulka kuulunud. Seegi kord võtsin reisi ette pigem soovist sõbrannat näha, mitte suurest huvist Saksamaa kultuuri ja kunsti vastu. Kuigi tõesti, natuke elevil olin ma siiski, sest reis andis mulle hea võimaluse oma saksakeeleoskuselt veidi tolmu maha pühkida.

Kuna Estonian Air lendab otse punktist A punkti B, ei tekkinud küsimustki, millist lennufirmat eelistada. Sama raha eest oleksin ma muidugi saanud ka hoopis Türki lennata, kuid Berliin oli tõeliselt lahke võõrustaja ja korraldas minu sealviibimise ajaks linna täitsa troopilise kliima. Peaks mainima, et sellega Berliini külalislahkus minu suhtes ka piirdus. Nimelt otsustas Mareni korteriperemees, et kuna ma kulutan nii metsikutes kogustes vett ja elektrit, suudan ma kogu seda ebamugavust tema jaoks veidi 50€ rahatähega leevendada. Kuna ma tõesti ei tahtnud oma närve selle mehega vaidlemisele kulutada (ning olgem ausad, ega mul mingit sõnaõigust ei olnudki), maksin ausalt ära ja vältisin härra Korteriomanikku edukalt oma reisi lõpuni.

Teise näite sakslaste külalislahkuse täielikust puudumisest sain koos Mareniga Reichstag'is jalutades. Kuna Maren oli seal parasjagu praktikant, sai ta ka mind sisse nihverdada. Ilmselt ei oleks pidanud, sest karmid korravalvurid sõimasid tal mind avastades näo täis ja tõstsid mu ilma pikema jututa ukse taha. Siiski jõudsin ma enne Suurt Avastust muu seas tutvuda ka seinaga, mida säilitatakse mälestusena venelaste sissetungist Berliini. Mul tekkis kohe nii kodune tunne, kui nägin suurt täissoditud seina kirjadega "Maša, ja ljublju tebja" või "Ja bõl zdjes".

Ülejäänud aja (ja seda oli mul palju) hängisin ma mööda linna ning võtsin enda kohta harjumatult kultuurse programmi ette. Kui minu tavapärane linnapuhkus kulgeb marsruudil pood-kohvik-kodu, siis seekord põikasin ma poodide kõrval sisse ka päris mitmesse muuseumi. Ma ei ole küll eriline kunstisõber ja ka ajalugu ei ole mind, küll väheste eranditega, kunagi eriliselt paelunud. Siiski (ja selle erandi lükkan ma nüüd ikkagi Saksa Gümnaasiumi kaela), Hitleri Saksamaa on teema, mis tundub mulle tõeliselt huvitav. Ma ei pea ennast just eriliseks sadistiks ja kindlasti tabab mind õud lugedes seda, mida pidid läbi elama inimesed, kes ei mahtunud perfektse aarialase kuvandi alla, aga kogu see teema on siiski tohutult põnev. Ehk ka seetõttu, et mulle tõesti ei mahu pähe, kuidas sai keegi seda pisikest koleda hääle ja veel koledamate vuntsidega meest vähemalgi määral apetiitseks pidada.

Berliinis olles tabas mind ka kergekujuline Starbucksisõltuvus, mis avaldus selles, et kuue päeva jooksul suutsin ma neli korda seal lõunat süüa. Õhtusöögiks valisime tavaliselt veidi toitvamad road ja nii said meie lemmikuks kohalikud India restoranid. Toit maitses hästi, seda oli suurtes kogustes ning peale selle pakuti seal ka XXL suuruses mojitosid, milles rummiga ei oldud koonerdatud. Maitseomadustel ei olnud ka väga viga, kuigi minu Tallinna kodubaari mojitodega ei anna neid muidugi võrrelda.

Kuigi terve linn oli minu sealolekuajal mattunud ehitustolmu alla (vaid nädal jäi sealtmaalt Berliini MM'ini) ja sakslased leidsid ikka ja alati võimalusi mu varvastele astumiseks, olen ma selle linna suhtes tulevikus palju positiivsemalt meelestatud. Kui nad vaid selle Tegeli nimelise peldikuga midagi ette võtaks.

I haven’t travelled much this year. Well, I was in Spain in January, went to Finland for Midsummer and the last trip was a summer city break in Berlin. It seems that 12 years of torture at the German Gymnasium has left quite an impression on me as Germany has never been one of my favourite destinations. This trip was inspired rather from the wish to visit a friend. My interest towards German culture and art was rather small. Nevertheless, I was a bit excited to be able to practice my already oh-so-rusty German.
As Estonian Air flew conveniently from Point A to Point B, I never had any doubt, which company to choose. Sure, with that money I could’ve flown to Turkey as well, but Berlin was an incredible host and arranged a tropical climate for my visit. After such an effort, Berlin left me without any further help.
Maren’s landlord decided that as I was spending so much water and electricity, there was only one way I could make all that inconvenience a bit smaller for him. A 50€ bill for example. As I need my nerves also in the future (and no, there wasn’t anything I could have said without being kicked out), I just paid up and avoided Mr. Property owner very successfully until the end of the trip.
I got another example from the German hospitality (or the lack of it) as we were walking around the Reichstag. As Maren was doing an internship there, she found a way to get me into the building. I guess she shouldn’t have as when the security guards discovered me, they yelled at her and evicted me. Still, before the Great Discovery, I managed to see a wall that’s standing there from the time the Russians conquered Berlin. Seeing the signs on the wall that said „Maša, ja ljublju tebja“ („Maša, I love you“) or „Ja bõl zdjes“ („I was here“) made me feel really at home.
The rest of the time (and I had a lot of it) I was just hanging around the city giving the German culture a chance to surprise me (and really, for me the program was unfamiliarly cultural). My usual city break usually follows the shop-café-home route, but this time I visited quite many museums as well. I am not a real fan of art and history has never fascinated me much – but as every rule has its exceptions, I have mine. I guess it all started at my dearly beloved German Gymnasium, but Hitler’s Germany is really something that interests me. I don’t think I’m that sadistic and surely I’m horrified as I read what happened to the people who didn’t belong to the Arian race, but all that IS really exciting.
It can also be that it’s just because I cannot figure out how someone could find this tiny man with such an ugly voice and even uglier moustache even a bit yummy or sensible.
I also developed a light addiction to Starbucks while staying in Berlin so that in 6 days I managed to have lunch there 4 times. The dinner was usually more nutritious and our favourites were the local Indian restaurants as the food there was good and was served in huge amounts.
Even though the city was full of construction dust the whole time (it was just one week before the World Championships in Athletics in Berlin) and the Germans always found ways to step on my toes, I will be much more positive about the city in the future. If they could only do something with the toilet called Tegel.

Pilt: http://www.jappy.de/