Pildikesi Lõuna-Aafrikast

Ma ei kirjutanud sel korral Lõuna-Aafrika kohta väga palju. Osalt muidugi ka seetõttu, et tegelesin pidevalt ümbruse ja olukorra nautimisega, kuid ilmselt ka seetõttu, et Stellenboschi ja Kaplinna ümbrus oli kuidagi koduseks saanud ja imestama panevaid asju polnud enam nii palju. Pilte tegin muidugi ka seekord palju.

I didn't write much about South Africa this time. Partly because I was too busy enjoying everything, but also because Stellenbosch and Cape Town feel quite like home already and therefore I couldn't find so many things that surprised me.

But I did take many pictures this time as well.

Ühel ilusal laupäeval kutsuti meid ühte kaunimasse randa, kus ma kunagi käinud olen. Ja oh kui suured veel lained olid! Enne minekut pidasin vaikselt plaani surfama õppida, ent kohale jõudes sain ma aru, et sel suurejoonelisel plaanil ei olnud veel mõeldud täituda.

On one saturday we were asked to join for a day at the beach. The beach turned out to be one of the most beautiful beaches I've ever been to. And wow, how big the waves were! Before getting there I was hoping to finally start with my surfing lessons, but as I got there I understood that this plan was not meant to be realized just yet.

Ülevaltpoolt avanes rannale selline vaade:
From the cliffs this was what we saw:

Stairway to heaven?

Seekord me township'i ei jõudnud, kuid kohalik veinimeister Yngwild kutsus meid külla tema perekonna farmis asuvasse kooli. Pildil siis pigem lasteaialapsed:
This time we didn't manage to visit a township, but a local vinyard owner Yngwild asked us to visit a school that is located in her family farm. Children in the picture represent the local kindergarten:

Loomulikult põikasime ka seekord Kaplinna sisse, et Waterfront'il veidi ringi jalutada, hülgeid vaadata ning muu seas ka VAT refund'i dokumendid korda teha. VAT refund asub muideks selle punase kellatorni taga.
Surely we had to visit Cape Town this time as well to walk along Waterfront, take a look at the seals and to take care of our VAT refund documents.

Siin pildil siis osa Waterfrondist ja pisike killuke Lauamäest.
Here's a part of Waterfront and a tiny shred of the Table Mountain.

Külastasime ka Kalk Bay nimelist linnakest, mis tundub olevat tõeline boheemlaste linn. Kuigi see pilt seda edasi ei anna, on terve linn äärmiselt kirjumirju ja sealt leiab kõige hullumeelsemaid riideid (ja muuseas ka tõeliselt ilusaid printsessikleite).

We also visited a place called Kalk Bay which probably would suit so well to all the bohemians. The whole city is full of colours (yeah, I know, this picture doesn't really characterize it!) and you can find the craziest outfits there.

Samal ajal kui meie ringi sõitsime ja ilusat ilma nautisime, tegid teised palehigis viinamarjapõllul tööd.

At the same time when we were driving around and enjoying the great weather, everyone else worked their ass off at the winefield.

Reis liinil Kaplinn-Windhoek-Frankfurt-Madrid-Lissabon

Kuna mulle endiselt lendamine eriti ei meeldi, vaatasin ma õudusega, kuidas märtsi algusesse planeeritud reis liinil Kaplinn-Windhoek-Frankfurt-Madrid-Lissabon aina lähemale jõudis. Ja kuigi ma võin end vist juba suhteliselt kogenud reisijaks pidada, õnnestub mul tavaliselt siiski paar väga närvesöövat hetke läbi elada. Mul on alati küll plaan B peas juba valmis juhuks kui plaan A tõrkuma hakkab, aga universum suudab mind sellest hoolimata pidevalt üllatada.
Kaplinnas ei juhtunud suurt midagi peale selle, et lend lükkus 3 tundi edasi ja VAT’i tagasi maksmisega tegelev ametnik suutis minult küsida päeva parima küsimuse. „Kas teie seal Eestis usute ka vabasse armastusse või valivad sinu vanemad sulle mehe?“. Kuna Windhoek’i lennujaam on väga väike ja suht mõttetu ja ma oleks seal pidanud nagunii 5 tundi veetma, ei olnud mul sellise muudatuse vastu mitte midagi. Hosea Kutako lennujaama jõudes kõndisin kohe transfeeride leti juurde, sest riiki sisenemiseks mul viisat enam polnud (ja nagu eelmisest korrast meeles oli, on Namiibiasse minek paras pain in the ass kah). Peale 20 minutit, ei olnud keegi suvatsenud transfeeride letti tulla ja järjekord minu selja taga venis üha pikemaks. Korraga kajas valjuhääldi üle terve lennujaama: “ Miss Kadri Klaamann, miss Kadri Klaamann, please turn immediately to blablabla.“ Kuna ma ei saanud aru, kuhu ma pöörduma peaks, piilusin enda ümber, et vaadata kas ka keegi teine kummaliselt nihelema hakkab (sest peale minu nime kutsuti ka paari teist inimest). Ei hakanud. Ma siis mõtlesin, et ma ignoreerin seda, sest mul tõesti ei olnud kuhugi minna ega kellegi käest küsida. 5 minuti pärast kordas valjuhääldi-tädi kannatamatult oma kutset, rõhutades immidiately’s ilusti kõik silbid välja, ent endiselt puterdades selles kohas, kuhu ma õigupoolest minema peaks. Nüüd hakkas minu kõrval üks väike prillidega sakslane ka nihelema ja ma mõtlesin, et äkki ikka peaks küsima, miks neil mind vaja on. Kõndisin selleks ajaks juba tühjaks jäänud piirikontrolli sappa ja küsisin ühe tädi käest, kas ta oskab mind aidata. Tädi aidata eriti ei viitsinud ja ütles, et mine uuri ise. Ja lihtsalt niisama lasi mu üle piiri. Ma olin hämmingus! Eriti peale seda, kui eelmine piiriületus nõnda valulik oli. Jooksin check-in’ide juurde ja laua taga istuv tädi hakkas juba kaugelt karjuma: „Kas sa oled Kadri??“ Ja mis välja tuli – Kaplinnas oldi mulle kogemata antud esimese klassi pilet ja nüüd olid nad kõik paanikas, et ma seda kogemata kasutada võiksin. Nad muidugi andsid mulle ka valida, et ma võin pileti endale jätta, kui neile 3000 Namiibia dollarit (4500 EEK) juurde maksan, aga see ei tundunud eriti ahvatleva võimalusena. Ilmselt oleksin ma võinud hakata oma õigust taga ajama ja ütlema, et halloo, see on ju teie viga, aga nende must turvamees oli nii kurja näoga, et ma igaks juhuks hoidsin suu kinni ja leppisin olukorraga.
Niisiis, peale piletite vahetust oli kuidagi vaja ka riigist välja pääseda ja ma ei olnud kindel, kuidas see ilma vajaliku viisata välja peaks nägema. Lisaks kavatsesin ma keelduda ka mingite lipikute täitmisest, mida tavaliselt Namiibiast lahkujal täita palutakse. Piirikontrolli-onu oli suur ja kuri ning ei lasknud end minu naeratusest häirida. „Kus on su lipik?“ küsis ta mulle kurjalt otsa vaadates. (Või tegelikult, ilmselt ta ikkagi ei öelnud lipik, vaid midagi ametlikumat – näiteks Namiibiast lahkumise vorm.) Ma võtsin just hoogu, et talle kogu jutt ära rääkida ja olin omadega juba poole peal, kui onul korraga igav hakkas ja mulle passi tagasi andis. Ilmselt sai ta aru, et ma olen suht lootusetu juhtum ja mingit lipikut ta ei saa.
Kogu nende sekelduste peale oli aeg ilusasti ära kulunud ja seega pidin ma ootesaali jõudes kiirustama. Tormasin ühte kohvikusse sisse ja tellisin endale 3 pudelit guaavamahla kaasavõtmiseks. Seejärel jäi mul endiselt 50 Namiibia raha üle ja kuna sellega Eestis suurt midagi teha ei ole, ostsin igaks juhuks ka kaks metallist loomapeaga harilikku ning viskasin kassapidajale 5 raha tippi. Peale edukat šoppingut jäi lennuni veel vaid natuke aega.
Kuna seekord lendasin üksi, lootsin ma, et ehk on mu kõrval vaba koht, et end öösel mugavamalt sisse seada saaks. Tühjagi. Minu kõrvale istus pool namiibialane pool sakslane (kes nägi välja nagu sakslane) Victor ja tundus täitsa õnnelik selle üle, et ta ei pea mingi suure tagumikuga saksa pensionäri kõrval istuma. Igatahes oli tegemist väga toreda tüübiga ja paljus just tänu temale möödus seekordne reis suhteliselt valutult. Saksamaale jõudes kärutas ta isegi mu kohvri uuesti check-in’ini ja kutsus mind siis väikesele dringile.
Kusjuures, kohvritest veel nii palju, et Saksamaale reisides ei ole kindlasti mõtet kaasa võtta musta Samsonite kohvrit, sest kui lint tööle hakkas, õõtsus meist kõigepealt mööda umbes 15 identset kohvrit. Minu laimiroheline nunnu hakkas seevastu kaugelt silma.
Frankfurdis midagi põnevat ei juhtunud. (Kui mitte pidada põnevaks seda, et terve lennujaam tundus olevat täis kisklevaid Itaalia paarikesi kes tundusid soovivat, et kõik 50 km raadiuses viibijad teaksid kui loll see Salvatore/Giuseppe/Francesca on.) Isegi Madridis ei juhtunud midagi eriti põnevat. Nojah, Hispaania on minu jaoks siiski kordi põnevam kui Saksamaa ja nii ma siis lihtsalt lonkisin paar tundi mööda Barajas’t ringi, kuulasin hispaania keelt, sõin jamón’i ja katsusin hoiduda kiusatusest paar raamatupoodi tühjaks osta.
Veel üks tunnike lendamist ning peale 30 tundi reisimist olin lõpuks Lissabonis. Portugal ei olnud mu tuleku üle vist just eriti õnnelik, igatahes suutis ta vastuvõtuks korraldada suhteliselt vihmase, külma ja halli ilma. Siiski oli nii tore tagasi olla ja oo kui ilusasti portugali keel veel kõlas. Kuigi ma olin eelnevalt planeerinud olla kokkuhoidlik ja kasutada ühistransporti, ei suutnud ma lennujaamas kiusatusele vastu panna ja võtsin takso. Ma olin räpane, väsinud ja mu jalad valutasid, seega oleksin ma olnud nõus maksma ka topelt, et kiiresti hostelisse jõuda.
Hostel ise asub Lissaboni kesklinnas, Avenida da Liberdade ligidal ja jalgsi minnes jõuab päris keskele umbes 10 minutiga. Midagi luksuslikku siin just ei ole, kuid mul on eraldi tuba hiigelsuure voodi ja kõrge kaunistatud laega. Nojah, midagi muud peale voodi siia tuppa just ei mahu ning ka sees olles tuleks jope selga jätta, kuid tegelikult on kõik see just selline, millisena ma Portugali mäletan. Vähe ruumi ja külm nagu hundilaut. Jõudsin esimesel õhtul ka väikese tiiru linna peal ära teha ja kuna ma olin päris näljane, astusin esimesse suvalisse „restorani“ sisse, et midagi hamba alla saada. Kuna kell oli juba pea 10, küsisin ettevaatlikult, kas süüa veel pakutakse. Tüdinud ettekandja pani mu väikese laua taha istuma ja küsis, mida ma tahan. Ma ütlesin, et ma võtaks supi ja kaks tursapallikest. Ma ei tea, kas nad tõesti ei söö õhtul kell 10 tursapallikesi, igatahes pööritas ettekandja mu jutu peale silmi ja küsis, et millist õlut ma tahan. Ma ütlesin, et ma ei taha õlut. „Ei-ei,“ ütles ta, „kas sa tahad Super Bock’i või Sagrest?“ Ma ütlesin uuesti, et vabandust, aga ma tõesti ei öelnud, et ma õlut tahan. Ma siiani kahtlustan, et ta oli purjus, sest asi ei saanud ju olla mu perfektses portugali keeles.
Igatahes oli ta ilmselt solvunud, et ma õlut ei tahtnud ja teatas mulle, et tegelikult neil suppi ka pole. „Hästi, head õhtut siis,“ teatasin ma talle ja kõndisin uksest välja. Kuulsin veel taamal, kuidas tädi ei jõudnud mu häbematust ära imestada. „Kujutad ette, ta läks lihtsalt minema?“ Astusin sisse järgmisesse pastelaria’sse ja palusin endale ühe tursapallikese ja keedukreemikorvi, sest tundus, et supp sellisel kellaajal oli liiga kõrge eesmärk. Tänavad olid tühjad, kuid ikka ja jälle ilmus mu kõrvale mehi, et mulle oma väikesest kotikesest midagi pakkuda ja hašš-hašš sisistada. Nüüdseks olen ma suutnud taasomandada vana kombe kõige pakutu peale kuulamata teatada: „Não! Não quero!“ („Ei, ma ei taha!“). Seega suutsin ma tänu sellele eile suures vihmasajus ka ühe vihmavarju müüva poisi pikalt saata. Samm, mida ma hiljem veidi isegi kahetsesin.

As I still don’t like flying, I was horrified to see how the Cape Town-Windhoek-Frankfurt-Madrid-Lisbon trip that was planned to the beginning of March got closer and closer. And even though I consider myself quite an experienced traveller, I always manage to get myself into some weird situations. I always have a Plan B for the case that anything goes wrong with Plan A, but the Universe won’t stop surprising me.
Nothing really exciting happened in Cape Town besides that my flight got delayed for 3 hours and that the guy at the VAT refund managed to ask me one of the funniest questions of the day. "So, there in Estonia, do you believe in free love or your parents are the ones finding you a husband?"
As the airport in Windhoek is really small and I should have spent there 5 hours waiting for my next flight, I really didn’t have a problem with that change. As I got to Hosea Kutako airport, I walked towards the transfer counter because I didn’t have a visa any more to enter Namibia (and I really didn’t want to either, as getting through the border control is such a pain in the ass). Suddenly I heard the loudspeaker: „Miss Kadri Klaamann, miss Kadri Klaamann, please turn immediately to blablabla!“ As I didn’t understand, where they wanted me to go, I figured I should just stay where I am, at the transfer counter. After 5 minutes the loudspeaker-lady repeated the call and even though her im-me-dia-te-ly was said very clearly, she managed to mumble at the end again. At this point I got a bit worried and decided to check what they wanted from me. By the time there were no border control queues left and I just walked to a lady to ask if she heard the announcement. She didn’t and as she seemed too lazy to help me, she just told me to go on and check the situation myself. And just like that I was in Namibia again. I was stunned! Especially as the first border crossing was that painful. I ran to the check-in desks and one of the ladies behind behind the desk noticed me before I even got there. „Are you Kadri?“ she yelled. What I found out was that they had accidentally given me a first class ticket from Namibia to Germany and now everyone was terrified I might actually use it. Sure, they told me, I could keep the ticket, if I pay them extra 3000 Namibian dollars (300 €), but it didn’t seem too tempting. I guess I could have tried arguing with them saying that, come on, that was your mistake, but their black security guy looked so mean that I thought it’s probably better to keep my mouth shut and agree with the situation.
So, after changing the tickets I had to get out of the country as well and I wasn’t sure how I will manage without a visa. Moreover, I decided to refuse filling out any papers that they usually make you fill when leaving Namibia. The border control guy was big, mean and didn’t pay any attention to my smile. „Where is your paper?“ he asked, staring at me in the meanest possible way. (Or alright, probably he didn’t say paper, but something more official.) I was just preparing a speech for him and was actually almost half the way through with it, when he suddenly got bored and gave me my passport back. I guess he understood that I’m a lost case and he won’t get any papers from me.
Due to all that mess, I didn’t have much time before the flight any more. So I just ran to a coffee place and ordered myself 3 guava juices on the go. As I still had 50 Namibian dollars left and there’s nothing I could do with them in Estonia, I got myself 2 pencils with metallic animal heads just in case and tipped the cashier with what was left of the money.
As I was flying alone this time, I really hoped that no one will sit next to me. No such luck! A guy called Victor, who was half-Namibian half-German (but looked like a German) sat next to me and told me how happy he was that he’s not sitting next to an ugly-ass German (his own words!). I have to admit, he turned out to be a really nice guy and also thanks to him, that trip wasn’t as bad as expected. As we got to Germany, he even took my suitcase to the next check-in and offered to buy me a drink.
By the way, there is something you should know about luggage when going to Germany: never take your black Samsonite suitcase with you, as when they activated the baggage belt, we first saw about 15 identical suitcases floating by us. But my lime green bag was easy to spot in between all these boring German suitcases.
Nothing interesting happened in Frankfurt. (If not to consider the fact that the whole airport seemed to be full of fighting Italian couples who seemed to be making sure that everyone in the 50 km radius knows how stupid that Salvatore/Giuseppe/Francesca is.) Nothing interesting happened in Madrid either. Alright, actually Spain is much more interesting for me than Germany, so I spent a couple of hours just walking around Barajas, enjoying listening to Spanish, had some jamón and tried not to empty all the bookstores.
Another hour of flying and finally, after 30 hours of travelling, I was in Lisbon. It seemed Portugal wasn’t too happy to greet me as it had arranged quite a cold, rainy and gray weather. However, it was so nice to be back and oh, how great all that Portuguese sounded in my ears! Even though I planned to be sparing and use the public transport, I couldn’t fight the temptation and took a cab from the airport. I was dirty, tired and my feet ached, so at that point I was almost willing to pay double to get to the hostel.
The hostel itself was located in the city centre, next to Avenida da Liberdade. Nothing fancy, but I had my own room with a huge bed and a high ceiling with flower prints. Sure, there wasn’t really anything else that could fit in my room and I had to leave all my clothes on when staying inside, but that’s exactly how I remembered the houses in Portugal. Little space and cold as a deep freezer.
I managed to have a little walk in Lisbon the first evening and as I was quite hungry, I thought to visit the first „restaurant“ that I found on my way. As it was already almost 10, I asked if they’d be serving any dinner. A bored waitress seated me to a tiny table and asked me what I wanted. I wanted a soup and 2 bolinhos de bacalhau (codfish balls). I guess that’s not a normal answer at 10 p.m. as the waitress rolled her eyes and asked me what kind of beer I wanted. I told her I want no beer. „No-no,“ she said, „do you want Super Bock or Sagres?“ So I told her again, that sorry, but I didn’t order a beer. I still have the feeling she was drunk, because it surely couldn’t be my perfect Portuguese.
Nevertheless, she seemed insulted that I refused the beer and told me that actually they don’t have soup either. „Well, alright, good night then,“ I told her and walked out of the door. While walking, I heard them discuss how rude that was. „Can you imagine that? She just stood up and left!!“ I got into the next pastelaria and got myself a bolinho de bacalhau and a pastel de nata, as I’d already given up the idea of eating soup. The streets were empty, but now and then some guys popped up offering me small packages and asking: „Hash? Hash?“ Because of that I quickly remastered my old habit of saying „Não! Não quero!“ („No! I don’t want!“) to anything that was offered to me without checking what it was. Because of that I managed to send away a guy who was trying to sell me an umbrella in a pouring rain. A step that I regretted very much one second later.

Lühike update

Viimase nädala jooksul pole ma just palju teinud, pigem olen keskendunud imeilusale ilmale. Tegelikult oli täna esimene päev, kus oli tõesti tunne nagu oleks praeahju sattunud ja keegi krutib päev-päevalt temperatuuri vähehaaval suuremaks. Ma ei ole endiselt eriti pruun (seega kade ei pea keegi olema), kuigi randa olen viimasel ajal sattunud päris palju. Eile oli siiski esimene tõsisem rannapäev ja seda ühes ilusamas rannas, kus ma kunagi käinud olen. Vesi oli türkiissinine ja soe ning lained olid hiigelsuured. Ja kuigi mu jaoks võeti esialgu kaasa bodyboard, et ma seda katsetada saaksin, muutsin ma randa jõudes ja kaljudel riste nähes meelt. Eile oli üldse üks väga tegus päev, sest õhtul läksime Johannesburgist nädalavahetuseks vanematele külla saabunud Cameroniga Stellenboschi ööeluga tutvuma. Ja tuleb tunnistada, et päeval nii ontlik ja rahulik linnake näeb öösel natuke teistsugune välja küll. Kuigi me eriti kauaks välja ei jäänud, on täna siiski kuumuse ja väsimuse koosmõju tõttu olnud suhteliselt vegetatiivne päev.

I haven't done much lately. Basically I've just concentrated on the amazing weather and relaxing. Still, today was the first day when I really felt like moving around in an oven and someone is turning the heat up day by day. I'm still not very tanned (so no need to be envious), even though I have been at the beach quite a lot. Yesterday we had our first proper beach day and we ended up in one of the most gorgeous beaches I've ever seen. The water was turquoise blue, warm and there vere huge waves. And even though a bodyboard was brought to the beach for me to be able to try it, I changed my mind after hearing about the crosses on the cliffs. Altogether yesterday was a really busy day as in the evening we headed to the centre of Stellenbosch with Cameron to check out the night life. I have to admit, the city that looks so quiet and calm during the day has indeed it's wilder side! We didn't stay out very late, but today I've mostly been in quite a vegetative state due to the heat and tiredness.

Lõuna-Aafrika vs Namiibia

Kuna ma praeguseks olen suutnud juba ilusasti Lõuna-Aafrika rütmi sisse elada, oleks aeg esimeseks Aafrika-võrdluseks: Lõuna-Aafrika vs Namiibia.
1. Mulle oli alati jäänud mulje, et Namiibia on kui Lõuna-Aafrika vaene väikevend (ja mingis mõttes kindlasti ongi), kuid näiteks interneti levikus teeb väikevend suuremale kindlalt silmad ette. Võibolla on asi ka selles, et me peatusime Namiibias olles uhkemates kohtades, kuid internet oli igal pool enesestmõistetav. Lõuna-Aafrikas seevastu tuleb ette võtta tõsisem internetipaast, sest väga paljudes kohtades seda lihtsalt ei ole.
2. Järgmise punkti korjab Namiibia oma duššide ja veesurve eest. Ma olen ka varem L-A pesemisvõimaluste üle virisenud ning teen seda ilmselt veel sest Namiibiast tulnuna on kontrast õige suur. Ilmselt ei ole kummaski neist riikidest veega eriti priisata, kuid namiibialased on aru saanud, et uduvihma pakkumine tähendab seda, et enda puhtaks saamiseks tuleb ekstrakaua duši all veeta.
3. Me küll sõime Namiibias olles puuvilju, kuid Lõuna-Aafrika puuviljade, juurviljade ja igasuguse värske kraami vastu need ei saa (ja võibolla need Namiibia puuviljad olid ka L-A’st pärit). Kõik on siin nii värske ja tundub, et just otse põllult korjatud. Siiski tundub mulle, et maailma parimat guaavamahla saab ikkagi Namiibias. (Mõtlen juba praegu õudusega, mida ma Eestis jooma hakkan.)
4. Inimesed on väga sõbralikud mõlemas riigis, kuid erilise soojusega jäid mulle silma Namiibia mustad. Ilmselt loeb siin ka see, et neile makstakse selle eest, et nad klientide vastu kenad oleks (Eesti teenindajatel oleks neilt väga palju õppida), kuid nad olid absoluutselt kõiges tohutult vastutulelikud ja lihtsalt äärmiselt kenad.
5. Aafrikat kujutatakse Euroopas sageli küllalt ohtliku kohana, kus valgel pidevalt nahka üle kõrvade tõmmata üritatakse. Minul siiani ühtegi halba kogemust sellega pole – kindlasti ka seetõttu, et ma olen oma loomult juba üpris paranoiline. Samuti tuleks alati teada, millisesse piirkonda oma nina toppida ei tasu. Siiski jäi vähemalt kohalike jutust mulje, et Namiibia on veidi turvalisem, sest Lõuna-Aafrikas moodustavad suure osa elanikkonnast sisserännanud, kes endal igal võimalikul moel hinge sees üritavad hoida.
6. Kuna mõlemad riigid on niivõrd suured, olen ma neist näinud vaid väga väikest osa, kuid see osa riigist ja just eelkõige loodusest, mida ma näinud olen, paneb mind Lõuna-Aafrikat eelistama. Namiibia jättis mulle oma lõputute kõrbede ja tühjade linnadega esialgu äärmiselt kummalise mulje (ja olgem ausad, Windhoek on tõesti suhteliselt kole linn), kuid Erindi looduspark korvas esialgse väikese pettumuse kuhjaga. Lõuna-Aafrika metsade ja safari kohta ei oska ma küll midagi arvata, kuid Stellenboschi ümbrus ja riigi lõunakallas on imeilusad.
7. Ma olen tegelikult absoluutselt vale inimene alkoholist (eriti veinist ja õllest) rääkima, kuid kuulu järgi tasuks Namiibias eelistada õlut ja Lõuna-Aafrikas veini. Ja kui Namiibias veini siiski eelistada, siis kindlasti mitte kohalikku.
8. Eelmisel korral Kaplinna lennates (2009. aasta oktoober) olin ma üllatunud, kui väike on niivõrd suure linna lennujaam. Vahepealse 4 kuuga on olukord tundmatuseni muutunud ja uus lennujaam tundub vähemalt 3 korda suurem kui vana. Windhoek’i Hosea Kutako lennujaam seevastu on suhteliselt väike ja mõttetu – ilmselt mõjuks ka neile üks jalgpalli MM hästi. Ja kui võrrelda piirikontrolli kahes riigis, siis Lõuna-Aafrika piiril käib kõik tunduvalt lihtsamalt, kui Namiibias.

As I already have managed to settle down nicely in South Africa, it’s time for the first African comparison: South Africa versus Namibia
1. I always had the feeling that Namibia was like the younger (and poorer) brother of South Africa (and in many cases it seems to be quite accurate), but if you consider it in terms of availability of the wireless internet, the little brother takes the pride. Maybe I have the feeling also because we stayed at more luxurious places in Namibia, but I could get online everywhere. In the other hand South Africa usually means an Internet fasting for me, as most of the guesthouses just don’t offer it.
2. I would give another point to Namibia for its showers and water pressure. I have already complained about the showering conditions in South Africa (and probably will continue doing so) as straight after Namibia, the contrast is huge. I don’t think neither of these countries have too much water, but at least the Namibians have figured out that I will stay much longer under the shower to get myself clean if all I can get from the shower is mist.
3. We did eat fruits in Namibia, but they can never beat the fruits, veggies and all other fresh stuff from SA (and maybe all the fruits in Namibia were initially from South Africa). Everything’s so fresh here and it seems that food arrives to my plate straight from the farm. Still, the world’s best guava juice comes probably from Namibia (and I am already worrying how I could manage without it in Estonia).
4. People are very friendly in both countries, but the black people in Namibia were somehow exceptionally warm. Sure, partly it must be that they are paid to be nice with the tourists (Estonian client service people would have so much to learn from them!), but they were really complying in everything and simply really nice people.
5. If looked from the Europe, Africa usually seems a really dangerous place, where the white people are always scammed. I really haven’t had a bad experience, but it must be also because I am quite paranoid by nature and I know the places, which I shouldn’t visit. (But it’s like that in most countries and cities.) Nevertheless, when talking to the people, I got the idea that Namibia was a bit safer – mostly because there are so many immigrants (also illegal) in South Africa who are trying to survive in one way or another.
6. I have just seen a very small part of the countries, as both of them are really big. But from what I have seen, it seems to me that the nature in South Africa is a bit more gorgeous. My first impression of Namibia was really strange due to the endless deserts and empty cities (and let’s be honest, Windhoek IS kind of ugly), but Erindi Game Reserve made up for it big time. I don’t know much about the forests and safari in SA, but the Stellenbosch area and the southern part of the country are wonderful.
7. I can’t think of a person who would know less about alcohol (especially about wine and beer), but as I’ve heard, you should prefer beer in Namibia and wine in South Africa. And if you do prefer wine in Namibia, then definitely not the local one.
8. The last time I flew to Cape Town (October 2009) I was surprised how small was the airport of such a big city. During these 4 months the situation has changed dramatically and the new airport seems at least 3 times larger than the old one. The Hosea Kutako airport in Windhoek was quite small and boring – I guess they could also use a big international event. And if you compare the border formalities of the 2 countries, then everything is so much easier on the border of South Africa.

Seitsme maa ja mere taga

Minu reisile eelnevad teadmised Lõuna-Aafrika kohta olid kergelt öeldes piiratud. Enda õigustuseks võin ma muidugi mainida, et see pole ainult minu probleem nagu järgmised näidete põhjal öelda võib.
Mõned aastad tagasi tutvustasin kahele Stellenboschist pärit kutile Tallinna ning vanalinna ekskursioni ajal jooksin kogemata kokku ühe sõbraga. Tutvustasin poisse siis temalegi ning kuulnud, kust nood pärit on, küsis ta veidi segaduses olles: „Oota... aga, miks nad siis valged on?“
Mõned kuud hiljem rääkis üks poistest mulle, et leidis endale Lõuna-Aafrikast ühe kohaliku hõimupealiku tütre ja juhul kui nad abielluma peaks, tuleb neil aasta jooksul laps saada või abielu tühistatakse.
Loomulikult pani see jutt mind kulmu kergitama, ent ma ei kahelnud hetkekski, et selline olukord võimalik on. Ma ilmselt ei pea mainima, et minu lihtsameelsuse üle tehakse siiani nalja.

Selleks, et Lõuna-Aafrikasse jõuda, tuleb enne läbi teha kohutavalt pikk ja tüütu lennureis. Seekord lendasime liinil Tallinn-Helsinki-London-Doha-Kaplinn kusjuures reisi eredaimad mälestused pärinevad kindlasti Katari pealinnast, kus me peatusime vaid veidi üle tunni. Seega võin lubada, et juba üksi lennujaam pakub väga lühikese aja jooksul väga eksklusiivseid elamusi. Maanduva lennuki aknast välja vaadates ootasin, et kohe ilmuvad vaatevälja suured uhked lossid, mille värvilised kuplid säravad hommikupäikeses. Selle asemel paistis vaid trobikond valgeid madalaid maju, mis kõik olid omavahel äravahetamiseni sarnased. Kella kuue ajal hommikul võttis meid vastu ligi 28 kraadine leitsak ja kui seal bikiinide kandmise eest vangi ei pandaks, võiks tegemist olla päris kobeda rannapuhkuse kohaga. Kuna ümberistumise aeg oli harukordselt lühike, tormasime kohe ekspresssappa. Lehvitasin pisikese turbaniga mehe ees oma lennukipiletit ja seletasin talle, et meil on äärmiselt kiire ja et palun korjaku see lint eest ära. Ta võttis mu pileti, heitis sellele pilgu ja teatas: “Madam, teil on aega küll, lennuk läheb ju alles 25 minuti pärast.“ Ilmselt oli mu nägu selleks ajaks siiski suhteliselt meeleheitlik ning rohkem ta mind takistama ei hakanud.

Peale 36 tunnist reisi maandusime lõpuks Kaplinnas. Veel enne, kui meid maale lasti, pidime passikontrollis tõestama, et me seda tõesti väärime. (Lolli)kindla järjepidevusega kontrollis ametnik meie viisade kehtivust ning arvutas umbes viis korda üle, mitu päeva me kohapeal veeta võime ning millal tuleks taas kodu poole minema hakata. Iga arvutuse juures pani ta meile südamele ka seda, et me ikka kindlasti tagasi läheks. Kui olime käsi südamel lubanud, et me tõesti ei jää kauemaks, kui 2 nädalaks, rahunes härra ametnik veidi maha ning lubas meid riiki sisse. Minu esimeseks Lõuna-Aafrika elamuseks olid maantee ääres asuvad mustade ghettod, mida kutsutakse Township’ideks. Haletsusväärsed käepärastest vahenditest meisterdatud uberikud ääristasid teeääri, kui me Kaplinnast suuna Stellenboschi poole võtsime. Järgnevaks nädalaks seadsime end sisse kohaliku viinamarjakasvataja Piet Fischeri külalistemajakesse, kus pidin oma tuba jagama vaid sajajalgsete vihmaussidega, kes end mu toa seintel mugavalt sisse olid seadnud.

My prior knowledge about South Africa was quite limited to say the least. As it turns out, it’s not only my problem.
A couple of years ago we had some visitors from Stellenbosch and as I was showing them around at the Old Town, we ran into a friend of mine. I introduced the guys and after hearing where they were from, she asked me a bit confused: „Wait... but why are they white? “
Some months later one of the guys told me that he found himself a girlfriend in South Africa. The problem was that the girl was a daughter of a local tribe leader and if they get married, she has to give a birth during one year or their marriage will be over.
I was surely bemused, but trying not to question another culture, I never hesitated in what he said. I probably don’t have to mention that my naivety is still a laughingstock for some people.
The trip to South Africa means a horribly long and annoying flight. This time we flew on Tallinn-Helsinki-London-Doha-Cape Town route. My brightest memories are surely from the capital of Qatar, where our stopover lasted for an hour. I can promise that even the airport can offer its visitors really exclusive experiences in a very short time period. As I peeked out of the window of the landing plane, I expected to see some magnificent castles with their colourful cupolas shining in the morning sun. Instead of any luxurious sight, I just saw a number of white flat houses all looking the same. It was 6 am but it was already way too hot for us. If wearing bikinis in the public wouldn’t mean a life in prison then Qatar would be a perfect destination for a beach holiday. As we didn’t have much time, we searched for the express queue straight away. I was waving my plane ticket in front of the nose of a little guy with turban, trying to explain him in my fastest English that we are in a hurry and please remove the band. He took my ticket, took a quick look at it and told me to calm down. „Madam, your plane is leaving in 25 minutes. You have enough time.“ Nevertheless, I must have looked quite desperate by the time as he didn’t try to hold me back much longer.
After the 36 hour trip we finally landed in Cape Town. Just before we were granted the access to the country, we had to prove that we really deserved it. The official checked our visas thoroughly and calculated about 5 times how many days we have in South Africa and when we must leave. With every calculation he wanted us to assure him that we really are not planning to stay longer. After many serious promises (cross my heart and hope to die) that we really don’t want to settle down in Africa, he was finally ready to grant the access. My first South African experience was the township. Hapless hovels made of everything that was even a bit suitable for building a house stood at the roadside as we drove out of Cape Town. For the next week we settled down at the guesthouse of a local farmer Piet Fisher where I had to share my room with little rain worms who felt themselves very cosy on my white walls.

Lõuna-Aafrika loodus

Kohalik loodus on väga lopsakas. Kõik need taimed, mida Eestis saab lillepoodidest osta, kasvavad suure tõenäosusega ka Lõuna-Aafrika lõputuna näivatel rohelistel aasadel ja on põllumeestele pigem nuhtluseks kui silmailuks. Tundub, et näiteks kallad on seal sama armastatud nagu meil siin malts või Rakvere raibe ja kui kallad minu kirjutuslaual pidevalt otsi annavad, siis seal tunnevad nad end näiteks lehmade vahel virtsa sees oluliselt mõnusamalt. Lõuna-Aafrika edukaim ekspordiartikkel tundub olema protea, mis tänu ohtrale päikesele ja vihmale sageli väikese puu mõõtmeid võtab.

The local nature is really lush. All these plants that you can buy from a flower store in Estonia grow most likely on the fields of South Africa and no one (besides the tourists of course!) pays much attention to them. For example it seemed that the arum lilies were as loved there as any noxious plant over here. It seems that the most popular South African export article is protea that almost looks like a little tree.

Lõuna-Aafrika elanikest

Lõuna-Aafrikas elab umbes 48 miljonit inimest. Nendest 48 miljonist on umbes 5 miljonit valged ja 43 miljonit mustad. Igal valgel on alati tagataskust võtta oma perekonna lugu ning oma Euroopa juuri mainitakse uhkusega, kuigi neid tegelikult oma vanavanavanemate kodumaaga enam miski ei ühenda. Ühel Kaplinnas toimunud aiapeol tuli see teema taaskord jutuks. „Mina olen pärit Norrast,“ teatas üks tüüp mulle korraga, kui olin talle oma päritolu teatavaks teinud. Kui Cameronilt küsisin, kust siis tema pärit on, hakkas ta naerma. „See on bullshit, nad on juba viiendat põlve lõuna-aafriklased“ ütles ta ning keeldus mulle oma šoti päritolu avaldamast. Mustad seevastu on väga suures osas pärit teistest Aafrika riikidest nagu Zimbabwe, Ghana, Angoola või Nigeeria. Paljud neist viibivad riigis ka illegaalselt ning üritavad ennast suveniiride müügiga ära elatada. Turul käies küsisin vahel ka müüjatelt, kust nad pärit on ning mitte ühelgi korral ei olnud vastuseks Lõuna-Aafrika vaid ikka oli tegemist immigrandiga naaberriigist, kes oli tulnud sinna ilusamat elu otsima. Mustad tundusidki olema üldjoontes tegevad teenindussektoris ning valge müüja või ettekandja oli pigem äärmuslik erand. Mustad olid tegevad ka igas veinimõisas või külalistemajas, kuhu ma sattusin. Nad koristasid tube, triikisid pesu, pügasid muru, pesid autosid ja hoolitsesid viinamarjataimede eest. Ja kuigi ma tegelikult ei poolda mõtet, et valged on millegi poolest paremad, tabasin ma end ometi mõttelt, kui tore oleks, kui ma saaksin endale ka ühe toreda musta kotti kaasa pakkida. Ning kõige selle juures ei saa mulle ju pahaks panna, et ma kohalikust süsteemist veidi valesti aru sain. Nii Susan kui Cameron ehmatasid alguses veidi ära, kui ma nõnda tõsised teemad üles võtsin, aga mind tõesti huvitas, mida valged kõigest sellest arvavad. Ja mis välja tuli, oli see, et valged üritavad oma ümbruskonnas elavaid musti just aidata pakkudes neile tööd ning andes neile laste koolitamiseks raha. Fakt, et ma ei olnud ühtegi jõukat musta näinud, oli lihtsalt seepärast, et ma ei liikunud ringi linnades, kus jookseb suur raha. Johannesburgis peaks seega hoopis teistsugune pilt avanema. Kuna mustad versus valged ei tundunud kuuluvat just nende kahe lemmikteemade alla, olin ma äärmiselt üllatunud, kui Isaac seda ise minuga arutama hakkas. Tema suurimaks mureks tundus olevat see, et kõik, kes kuulevad sõna Lõuna-Aafrika, mõtlevad otsekohe apartheid’i peale. Nojah, siinkohal lööb muidugi välja minu äärmine võhiklikkus ajaloos, aga minu jaoks seostus Lõuna-Aafrika alati pigem lõvide, elevantide ja kaelkirjakutega. Mustadega ma antud teemat lahkama ei hakanud. Ilmselt ei tahtnud ma meievahelist sõnatut rahal põhinevat sõprust rikkuda, sest mulle meeldis nende suust kuulda pidevat tervitust: „Hello my friend! Where are you from? Looking is for free! Only for you a special price!“

About 48 millions of people live in South Africa. 5 millions of them are white and 43 millions black. Every white one has their own family story and people tend to be quite proud of their European heritage even though nothing seems to connect them any more with the homeland of their great grandparents. I heard of it again on a party in Cape Town. “I’m from Norway,” said one guy to me after I told him where I was from. If I asked the same from Cameron, he started to laugh. “That’s bullshit; he’s a South African of fifth generation,” he told me and refused to tell me anything of his Scottish origin. The black ones I met were mostly from other African countries as Zimbabwe, Ghana, Angola or Nigeria. Many of them stay in the country illegally and try to survive by selling souvenirs. While walking around at the black markets, I sometimes asked the people where they were from and not once was the answer South Africa. They were always immigrants from the neighbouring countries trying to find a better life. It seems to me that the black people were mostly active in the service sector and a white clerk or waiter was rather an exception. They were also active in every vinery I visited. They cleaned the rooms, ironed the clothes, mowed the lawn, washed the cars and took care of the grapes. And after seeing all of this it’s not that weird that I got the wrong idea from the local system. Both Susan and Cameron were a bit surprised at first when I asked them about such serious topics, but I was really interested how the local white people see it. What I found out, was that they are trying to help the black people living nearby by offering them jobs and giving them money to educate their children. In fact, I didn’t meet any rich black people because I didn’t visit the cities where the money circulates. As I was told, I would get a totally different experience in Johannesburg. As the black versus white topic didn’t seem too popular, I was really surprised when Isaac wanted to discuss it with me. His biggest concern seemed to be that everyone who hears the word South Africa thinks on apartheid right away. Well, maybe it’s my complete ignorance of history, but for me South Africa always meant lions, elephants and giraffes. Unfortunately I never had the chance to talk about that topic with the local black people. Evidently I didn’t want to spoil our wordless friendship based on money as I loved to hear their abiding greeting: “Hello my friend! Where are you from? Looking is for free! Only for you a special price!”

Stellenboschi veinimõisad

Minu esimene Lõuna-Aafrika nädal möödus suures osas veinilinnas Stellenboschis, mis oli meie peakorteriks loomulikult mu isa soovil. Lühikese aja jooksul jõudsime me läbi käia suurel hulgal veinimõisasid ning kuna mu isa on nende veinide hea müümisega kohalikele juba südamesse jõudnud pugeda, kogesime me igal pool piiritut lahkust. Me istusime lugematuid kordi veinikeldrites laudade taga ja lasime endale ette kanda aina uusi ja uusi veine. Kuna minu suhted veinidega ei ole veel teab mis head, korjati minu jaoks nii mõnigi kord maja pealt need kõige magusamad kokku, et ka mina saaksin tähtsa näoga jooke degusteerida. Veinidest enam meeldisid mulle mõisad ning seal elutsevad koerad. Igas korralikus veinikeldris elab vähemalt kaks koera, kes tunduvad olevat lausa treenitud külaliste meelt lahutama. Kui Eestis on tänaval vastu tulevad koerad pigem piin ja nuhtlus, kes suure tõenäosusega tahavad sind nahka panna, siis ka elevandisuurused Lõuna-Aafrika koerad on tõelised sülekutsad. Eksklusiivsemates veinimõisades on end koerte kõrval sisse seadnud ka näiteks kilpkonnad ja paabulinnud.

I spent my first South African week mostly in the „wine city“ called Stellenbosch which was our headquarter because of my dad. In a short period we managed to visit many wineries and everywhere we went we were greeted with boundless generosity. I guess also because my dad has made such a good job by selling their wines. We sat an umpteen number of times at the wineries and watched people approaching us with more and more wines. As my relationship with wine isn’t so good yet, the winemakers tried to find their sweetest products so that I could feel important and degust some wines as well. More than the wines I used to like the wineries and the dogs living in them. It seems to me that every proper vineyard has to have at least 2 dogs who act like they’re trained to entertain the guests. If the dogs in Estonia are usually loud and willing to eat you, then even the elephant-sized South African dogs are real puppies. The more exclusive wineries also offer living space for turtles and peacocks.

Kuidas ma käisin rugby't vaatamas

Ühes paljudest veinimõisadest elab Susan oma mehe ja kahe koeraga. Lisaks on neil ka kolm poega, kes kõik elavad hetkel erinevates Lõuna-Aafrika linnades. Kohe kui me tema maja uksest sisse saime, teatas ta mulle, et võin soovi korral minna 26 poisiga rugby’t vaatama. Kuna mul selle vastu tõesti midagi polnud, võttis Susan mu ühel laupäeva hommikul peale, et sõidutada mind Kaplinna, kus pidi algama mängueelne preparty. Kui ma kohale jõudsin, oli pidu juba täies hoos. Maja ees aias oli mitu nahkdiivanit, kus lösutas posu sinisetriibulisi kutte. Sealhulgas ka Cameron, kellele oli antud kõva korraldus minu eest hästi hoolitseda. Ise ta muidugi eitas seda kategooriliselt ning liigitas selle pigem my pleasure alla, aga ma ei suuda uskuda, et tema ema käsi ei olnud seal kuidagi mängus. Tuleb tunnistada, et ta oli täiesti suurepärane võõrustaja, kes hoolitses alati selle eest, et mul oleks piisavalt siidrit või veini ja et ma end seal suures poistekambas üksikuna ei tunneks. Loomulikult ei puudunud preparty’lt ka kohustulik braai (barbeque), et kellelgi staadionil kõht tühjaks ei läheks. Tund aega enne mängu algust tekkis paanika. Kõik seletasid midagi läbisegi ja tundub, et pinges lõuna-aafriklastel tuleb jutule eriline aktsent juurde, igal juhul võttis mul tükk aega, et ma aru saaksin, milles on probleem. Kui ma lõpuks aru sain, et kellelgi on pilet puudu, mõtlesin esialgu suuremeelne olla ja pakkuda, et võin mängu ka telekast vaadata, kuid kui Cameron kinnitas, et meie kaks oleme priority, ei hakanud ma oma nina rohkem vahele toppima. Pool tundi enne mängu algust jõudsid poisid lõpuks otsusele, et pilet tuleb ikkagi juurde osta ning kuna me jalgsi enam jõudnud poleks, pakkisime end kuuekesi ühe tüübi tillukesse autosse. Kuna ma ei mahtunud kuhugi mujale, kui sülle, tänasin ma jumalat, et ei olnud viimasel ajal oma aega eriti kookidele pühendanud. Mängu esimese poolaja veetsin ma pingsalt staadioni jõllitades ning katsudes aru saada, mis seal tegelikult toimub. Õnneks olid minu kõrval istuvad tüübid sõbralike nägudega ning seega julgesin ma neid totrate küsimustega pommitada. „Aga miks nad seal seda püramiidi tegid?“, „Miks sa praegu plaksutama hakkasid?“ „Miks neile meeldib üksteise otsas niimoodi istuda?“ ja nii edasi. Järgemööda üritasid kõik mu naabrid mulle mängu reegleid selgitada ning teise poolaja lõpuks suutsin ma lausa paar korda õiges kohas plaksutada. Meie meeskonna nimi oli Western Province ning nii mängijad kui ka fännid olid kõik sinisetriibulised nagu sipsikud. Mõni oli värviga veidi liiale läinud ning meenutas juba pigem smurfi. Isegi mulle oli sinine WP õlale joonistatud, et ma vähegi fänni mõõdu välja annaksin. Ma ei saa öelda, et ma oleksin meeskonna kaotuse üle väga õnnetu olnud – olin ma ju vaid paar tundi tagasi selle ustava fännisektoriga liitunud, kuid minu ümber istuvatest poistest valas nii mõnigi pisara. Sel hetkel mõtlesin ma küll, kui südamega nad kogu seda asja võtavad, sest Eestis pole ma nutvaid fänne veel näinud. Lonkisime tagasi majja ning kuigi Cameron väitis, et temast sel õhtul enam asja ei ole, suutsid paar õlut ta meele jälle rõõmsaks teha. Hiljem küsisin poiste käest, kas rugby on ka tegelikult nii karm mäng, nagu vaadates tundub. „Ei,“ vastas mulle üks neist „ma olen juba 2 aastat ülikoolis rugbyt mänginud ja selle aja jooksul on ainult 4 inimest surma saanud!“ Afterparty oli hoolimata kaotusest küllaltki meeleolukas ning õhtu käigus suudeti muuhulgas ka üks aias kasvav puu põlema panna.

In one of these wineries lives Susan with her husband and 2 dogs. They also have 3 sons who at that moment were all living in different places. As I stepped into their house, she told me that I could go watch rugby with 26 guys if I wanted to. As I really didn’t mind, Susan picked me up one Saturday morning and drove me to Cape Town where the pre-party took place. As I got there, the party had already started. There were some leather sofas in the yard, all filled with blue-striped guys. One of them was Cameron who (as I assume) was told to take extra good care of me. He denied that categorically and said it was rather his pleasure but I cannot believe his mom didn’t have anything to do with it. I have to say he was a wonderful host who always checked if I had enough cider or wine and that I didn’t feel myself too lonely in that huge group of guys. And as all South African garden parties, that one as well had its compulsory braai (barbeque). An hour before the game some panic evolved. Everyone was talking or yelling and it seems to me that a tense South African gets some special accent to his English as it took me quite some time to understand, what the problem was. About half an hour before the game started, they finally agreed that they needed to buy another ticket. As the stadium was quite far, all six of us had to pack ourselves in a small car and I was thanking god I hadn’t spent much time on cakes lately.
I spent the first half of the game gazing at the stadium and trying to understand what was going on. Luckily the guys sitting next to me looked quite friendly so I started to ask them questions that might have sounded quite moronic for them. „Why did they do that pyramid? Why are you clapping now? Do they really enjoy sitting on top of each other?“ and so on. All my neighbours were trying to explain me the rules of the game and by the end of the second half time I even managed to clap at the right time once. Our team was called the Western Province and both the fans and the players were as blue as the smurfs. I cannot say I was too sad about the fact that our team lost as I just had joined their fan club a couple of hours before, but the guys around me seemed really down. At this moment I realized how seriously they took all of this – a crying fan is not something you’d see in Estonia very often.
I asked the guys later if rugby was actually such a tough game as it seems by watching it. „No,“ explained one of them to me „I have been playing rugby already 2 years at the university and during this time only 4 people have been killed!“. Despite the result of the game the after party was quite high-spirited and during the evening the guys managed to set a fire on a tree growing in the backyard.

Township'idest

Lõuna-Aafrikas ringi sõites jäävad ikka ja alati silma suurte teede ääres asuvad Township’id ning kuna piirkonda sisenemine oleks olnud küllaltki riskantne, leppisime esialgu sellega, et tegime uberikkudest autoga mööda sõites pilte. Suur osa piltidest tuli hiljem muidugi ära kustutada, kuid leidsime, et see on parem võimalus kui mitte midagi. Seega olin ma äärmiselt õnnelik, kui isa teatas, et läheme lõuna paiku Knysnas asuvasse ghettosse tuurile. Täpselt kell pool 3 sõitis meie külalistemaja ette must džiip, kust hüppasid välja kaks naist, Penny ja Ella. Nad olid nagu must ja valge koer ning Ellal oli lisaks käreoranžidele riietele ka valged täpid näos. Moodne mustade meik, nagu hiljem välja tuli. Township’i kohale jõudes külastasime esimesena Ghanast pärit juuksurit, kes parasjagu kingsepatööga tegeles. Ilmselt oli tema puhul tegemist Lõuna-Aafrika Hunt Kriimsilmaga, kes end oma üheksa ametiga ära elatas. Pennyl ja Ellal olid kaasas kotid kommidega ja krõbuskid koertele ning neid jagasid nad igal sammul. Tundus, et terve küla lapsed ja koerad olid neid pikisilmi oodanud, kuid ka vanemad inimesed ei öelnud kommidest ära. Astusime läbi ka kohalikust restoranist, kus müüdi ka näiteks venelasi. Maitsta me neid ei saanud, kuid kohalike selgituste järgi pidi Russian olema kõva kaup. Tiirutasime tänaval veel veidi ringi, põikasime sisse ka kohalikku baari ning uudistasime vastsündinud musta beebit, kelle ema nägu oli valgeks võõbatud. Penny selgitas meile hiljem sosinal, et see tähendab, et naisel on parajasti pooleli nõiaks saamise treening. Järgmisena külastasime kohalikku kooli ning ikka ja jälle ilmusid auto kõrvale lapsed, kellele Ella aknast sweetie’sid viskas. Lapsed ootasid kooli juures just parasjagu suppi, kõigil plekktopsid käes. Kui aga kaamerad välja ilmusid, ununes toit hoopis ja järgmise kümne minuti suurimaks eesmärgiks oli pildile pääsemine. Tundus, et poseerimine oli neil käpas, sest vaevalt jõudsin ma toru kuhugi poole keerata, kui juba oli end keegi kaamera ette sobivasse poosi sättinud. Loomulikke pilte õnnestus seetõttu suhteliselt vähe teha, kuid õnneks olid väikesed rosinad sündinud modellid. Edasi liikusime Township’i ilusama osa poole, kus majad olid ehitatud juba tellistest ning ei näinud välja nii nagu nad kellegi aevastuse peale ümber võiks vajuda. Ella selgitas, et enamus neist on riigi poolt ehitatud majad, mis jagatakse abivajajaile tasuta. Selleks, et tasuta maja saamiseks kvalifitseeruda, peab kuusissetulek olema alla 4000 rand’i (6000 krooni), mis siin Eestis oleks juba täiesti tõsiseltvõetav palk. Vesi tuleb samuti riigi poolt ning ainuke, mille eest ise muretseda tuleb, on elekter, mis peab olema ette makstud. Ella ise elas paremas piirkonnas ning kuni me tema tagasihoidlikus elutoas mahla ja šokolaadiküpsiseid sõime, valmistas ta kohalikele lastele köögis putru. Nimelt elab tema ligiduses palju lapsi, kelle peres läheb kogu raha alkoholile ning tänu toetustele saab ta lastel vähemalt kõhud täis sööta. Toiduvalmistamise kõrvalt jõudis ta meile ka koosa keele algteadmisi õpetada ning tuleb tunnistada, et ma pole eales kuulnud keelt, mille sõnades on klõksutamine täiesti omal kohal. Jah, hobuse ratsutamise hääle tegemine ei valmista mullegi mingit raskust, kuid selliste helide sõnade vahele pookimine on juba kõrgem pilotaaž. Siiski suutsime neid ka eesti keele keerulisusega üllatada, kuigi Põdra Majas ei ole mitte ühtegi üleloomuliku häälikut. Õ on ju täiesti hääldatav heli.

While driving around in South Africa you cannot miss the townships as they are usually located next to big roads. As it would be quite risky to enter the area, we thought to settle just with taking the pictures of the hovels while driving by. Most of the photos turned out quite foggy, but it was better than nothing. Therefore I was really happy to hear that we were heading for the township tour in Knysna. At half past 2 a black jeep appeared in front of our guesthouse and 2 ladies, Penny and Ella stepped out of the car. One of them was black, the other one white. Ella looked like a little orange and she also had some white dots on her face. That was the fashionable make-up for black people as she explained later on. As we got to the township, our first stop was at a hairdresser from Ghana who was busy with fixing some shoes.
Penny and Ella had some bags with sweets and dog biscuits and they shared those everywhere we went. It seemed that all the dogs and children had been waiting for them, but even the older people didn’t mind the candies. On the way we also visited a local restaurant where they sold Russians. Unfortunately we couldn’t try any, but as they explained, it was a nice meaty dish. We circled around the streets, stepped into a local bar and checked out a newborn baby whose mother’s face was painted white. Penny later explained us that the woman was a witch in training. Next we visited a local school where the children were just waiting for the soup, tin cans in their hands. When we took out the cameras, everyone forgot about the food and the big goal of the next 10 minutes was to get their photo taken. And sure, they seemed to be born to do it as everyone was ready to strike a pose anywhere I turned my camera. Therefore it was quite hard to take natural pictures of the children, but luckily these little raisins were very good models. After the school we headed to the nicer part of the ghetto where the houses were made of bricks and didn’t look like a hard sneeze could destroy them. Ella explained us that most of them are built by the country and they are given to the people for free. To qualify for a free house, the monthly income has to be less than 4000 rand (400€). The water is also paid by the country; the only thing the people have to worry about is electricity that needs to be prepaid. Ella lived in the better neighbourhood and as we had some chocolate cookies in her living room, she was preparing porridge for local children. As she explained, there were many children whose families spent all the money on alcohol. She also tried to give us some basic knowledge about Xhosa and I can tell you, I have never heard a language that consists of clicks.

Lõuna-aafriklaste eripärad

Kuigi lõuna-aafriklased (hetkel oskan üldistusi teha vaid valge nahavärviga inimeste kohta) on üldjuhul väga kenad ja isegi meie mõiste järgi täiesti normaalsed inimesed, jäid mulle siiski silma ka mõned nende eripärad:
• Lõuna-aafriklastele meeldib hullumoodi igal pool paljajalu käia. Muru peal ei näe minagi kingade kandmisel mingit vajadust, et nemad lasevad paljajalu ringi ka südalinnas. Samuti ei olnud mingiks harulduseks paljad vaid mähkmetega varustatud beebid, kes mööda ostukeskusi ringi paterdasid.
• Igal lõuna-aafriklasel on vähemalt kaks koera – see on absoluutne miinimum. Enamikul neist on lisaks ka kolmas koer, mõned kassid, kanad ja pardid. Kusjuures koerad, ka suurimad neist, on ülisõbralikud ja ma siiani kahtlen, kas keegi neist üldse haukuda oskab.
• Nii pabersalvrätikud kui ka wc-paber on Lõuna-Aafrikas ühekihiline. Ma ei pea vist selgitama, kui ebamugav on see neile, kes on kahekordse paberiga harjunud.
• Nii valamud kui dušid on üldjuhul varustatud kahe kraaniga – ühelt poolt tuleb soe, teisest külm vesi. Seega tuleb hommikul pesema minnes tükk aega kahte kraani kruvida, et enam-vähem talutav tulemus saavutada.
• Soojale maale kohaselt põrandakütet seal eriti ei tunnistata ning seetõttu olid hommikused dušiseansid küllaltki suurt eneseületust nõudvad. Lisaks kahele kraanile ei ole seal ka vee survega kõige paremad lood ja nii mõnelgi pool tuli end uduvihmas puhtaks küürida.
• Loomulikult liiklevad nad valel pool teed, kuigi, peale Lõuna-Aafrikas autoga ringisõitmist pidin ma Eestis olles krambid saama, kui ema väga vabalt end valesse ritta seadis. Peale mõningat järelemõtlemist tuli mulle siiski meelde, et meie siin sõidame ju ikkagi õigel pool.
• Lõuna-aafriklased armastavad hullult muna. Eggs Benedict, munapuder, härjasilm, keedetud muna ja veel umbes miljon erinevat varianti millest meie siin kuulnudki pole. Oma kahenädalase reisi jooksul oli väga vähe hommikuid, mil ma muna poleks söönud. Samas oli see veel suhteliselt kena variant, sest nende jogurt maitseb nagu hapukoor ja paljalt süüa eriti ei sünni.

Even though the South Africans (and here I’m just talking about the white ones) are generally really nice and even for me completely normal people, I still detected some funny traits of character:
• South Africans loooove to walk around bare feet. I can understand why you don’t need shoes while walking on the grass, but they don’t need shoes even on the city streets.
• Every South African has at least 2 dogs – that’s an absolute minimum. Most of them also have a third dog, some cats, chickens and ducks. All the dogs, also the biggest ones are really friendly and I am still not sure if they know how to bark.
• Both handkerchiefs and toilet paper have only one layer in South Africa. I guess I don’t have to explain how uncomfortable it is for those who are used to 2 layers.
• Both sinks and showers have usually 2 taps – one for warm and the other one for cold water. So it takes quite some screwing to get a more or less tolerable end result.
• As it’s usual in a warm country, almost no one knows anything of floor heating and therefore having the morning shower took a lot of guts. Besides having 2 taps, the water pressure wasn’t too good in most places which meant cleaning yourself in a mist.
• Yes, they do drive on the wrong side of the road. Still, after getting used to the wrong-sided traffic I almost got a heart attack in Tallinn when my mom was driving peacefully on the wrong side. After some thinking I remembered that this is where you’re supposed to drive.
• South Africans seem to be madly in love with eggs. Eggs Benedict, mashed eggs, golden side up, boiled egg, plus a million different versions we haven’t even heard of over here. During these 2 weeks there were very few mornings where I didn’t have any eggs. Still, it was quite a nice option as their yoghurt tastes a bit like sour cream.